Ei tea, kas asi on kätte jõudnud sügises või selles, et ma ise viimasel ajal tavapärasest rohkem supilainel viibin, kuid supist on olnud viimastel nädalatel juttu palju. Paljud tuttavad on üksteisest sõltumatult näiteks mokaotsast tunnistanud, et on viimasel ajal hakanud rohkem suppi sööma. Kalaputka müüja rääkis, et tema sõbrannal on kombeks kalasupi sisse paprikaseemneid poetada – pidi andma väga hea meki juurde. Ühte muhedalt kirja pandud  artiklit, millest samuti natuke supifilosoofiat läbi käis, lugesin hiljuti siit. Ning viimati pakkus võtteplatsi catering isegi õhtuseks eineks suppi ja olgem ausad – jaheda ilmaga õues olles on supi luristamine küll üks õigemaid tegevusi üldse, eriti kui kurk pisut kähisema kipub ja nohu oma tulekust ette hoiatab. Kõht ei jäänud tühjaks kellelgi.

Supi valmistamine pole ju ka teab mis keeruline. Muidugi on siin võimalik soovi korral ka tunde maitseid timmida, aga nagu kõiki toidutüüpe, on ka suppe erinevaid. Kas ise valmis keedetud, portsjoniteks jaotatud ja sügavkülmutatud või hoopis poest soetatud puljongiga on asi muidugi veelgi lihtsam. Seepärast on minu meelest igati tore ka Food Stuudio üleskutse rohkem suppi süüa. Kui ideid napib, tasub lähikuudel silma peal hoida FS Goods FB lehel ja Instagrami-kontol, sest supimõtteid liigub seal juba praegu omajagu. Ise pistan siia üles ühe oma viimase aja lemmiku, mis muude tegevuste kõrvalt palju aega ei napsa. Alati rändab selle supi ka pisut suitsutatud paprikat, mis on küll  üks nendest maitseainetest, mis mul soola-pipra kõrval maitseainesahtlis aukohal on ja hoidku selle eest, kui varud otsa peaksid lõppema. See suitsune maitse lihtsalt annab paljudele toitudele nii palju juurde. Kuigi tavalisest paprikapulbrist midagi päris samalaadset välja ei võlu, sobib antud supi sisse tegelikult aga seegi – natuke paprikasemat nüanssi saab juurde küll. Või siis äkki tõesti need paprikaseemned….mine tea, järgmisel korral proovin ära!  Suitsutatud paprikat leiab aga õnneks viimasel ajal ka suurematest kauplustest ja eraldi vürtsipoeretke selleks ette võtma isegi ei pea. Oma kohta köögis väärib see kindlasti.

Niisiis, aga sööks suppi?

Paprikane lõhesupp

Britt Ei tea, kas asi on kätte jõudnud sügises või selles, et ma ise viimasel ajal tavapärasest rohkem supilainel viibin, kuid supist on olnud viimastel nädalatel juttu palju. Paljud tuttavad on… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 1 punane paprika
• 200 g kartuleid
• 300 g lõhefileed
• 750 ml kalapuljongit (Food Studio)
• 10 cm jupp porru alumist, heledamat osa
• 1 küüslauguküüs
• 0,5 tl suitsutatud paprikapulbrit
• 2 sl tomatipüreed
• 4 sl väiksemaid kappareid
• 1 s oliiviõli
• serveerimiseks sidruniviile ja hakitud peterselli

JUHISED

Kuumuta poti põhjas õli sees kergelt läbi poolitatud ja viilutatud porru, hakitud küüslauk, tükeldatud paprika. Lisa paprikapulber, tomatipüree ja kartul, sega ja vala peale puljong. Keeda keskmisel tulel u 15 minutit või kuni kartul ja paprika on parajalt pehmed. Lisa tükeldatud lõhe, pisut hakitud peterselli,  tõsta pott tulelt, maitsesta vajadusel ja lase mõni minut kaane all tõmmata.  Serveerimisel lisa kapparid, puista peale veel hakitud peterselli ja paku juurde sidruniviile.

Postituse koostööpartneriks on FS Goods

Ja kõrvitsahooaeg ongi jälle käes! Ei saa küll öelda, et alati selle uudise peale rõõmust lakke oleksin hüpanud ja eks praegugi veel võib minu ja kõrvitsa suhteid liigitada pigem sinna poolsoojade hulka. Aga õnneks on märgata liikumist paremuse suunal, sest igal hooajal olen avastanud mõne või isegi mitu toitu, mis maitsevad väga hästi, vaatamata sellele, et on tehtud kõrvitsast. Üheks näiteks on see kõrvitsa-oatšilli siin, mis ka argiõhtuseks kiirkokkamiseks sobib.

Tomat ja tšilli annavad siin maitselt magususe poole kaldu kõrvitsale väikest ja teravat vürtsi ning äkilisemat iseloomu juurde, nii et kokku saab minu meelest päris kenasti tasakaalus toidu.  Kui üle jääb, siis võib seda edukalt ka veel paari järgmise päeva jooksul soojendada või siis hoopis sügavkülma pista – säilib seal ka väga praktilisel kombel oma paar kuud kindlasti. Juurde sobib hästi punane riis, aga ka täisterariis või kinoa.

Kõrvitsa-chilli ehk kõrvitsa-oapada

Britt Ja kõrvitsahooaeg ongi jälle käes! Ei saa küll öelda, et alati selle uudise peale rõõmust lakke oleksin hüpanud ja eks praegugi veel võib minu ja kõrvitsa suhteid liigitada pigem sinna… Prindi retsept

Kogus: 4-6

KOOSTISOSAD

• 800 g kõrvitsat (kooritult ja puhastatult 600 g)
• 200 g kuivatatud oasegu või 2 purki konservube (või punaseid ube ja kikerherneid)
• 1 sl oliiviõli
• 1 sibul
• 2 küüslauguküünt
• 1–2 punast tšillikauna
• 2 x 400 g tükeldatud konservtomateid
• 1 sl kurkumit
• 1 tl (suitsutatud) paprikapulbrit
• 1 kaneelikang
• Lisaks:
• 1 laim
• 1 avokaado
• keedetud (punast) riisi serveerimiseks
• soola, pipart, koriandrilehti

JUHISED

Kui kasutad kuivatatud ube, pane need ööseks ohtra veega likku. Kurna. Lase külma veega keema tõusta, seejärel vähenda kuumust ning keeda 30–40 minutit või kuni need on pehmed. Kurna ja loputa.

Koori, puhasta ja tükelda kõrvits ning haki sibul, küüslauk ja seemnetest puhastatud tšilli(d). Kuumuta sibulat, küüslauku ja tšillit kergelt potipõhjas õlis, lisa kõrvits, kurkum, paprika ja kaneelikang. Sega läbi, lisa oad ja tomatid ning kata pott kaanega. Hauta umbes 20 minutit, vahepeal segades, kuni kõrvits on pehmenenud. Vajadusel lisa veidi vett. Maitsesta soola-pipraga ning soovi korral lisa serveerimisel värsket hakitud tšillit, laimimahla ja koriandrilehti. Kõrvale paku kahvliga puruks vajutatud avokaado viljaliha, mis on maitsestatud soola, pipra ja sortsu laimimahlaga, ning keedetud punast riisi.

Retsept ilmus ka ajakirja Anne&Stiil retseptinurgas eelmise aasta novembrikuus.

Täna ja tegelikult igal 4.oktoobril tähistavad rootslased oma kaneelisaiapäeva ja minu meelest on kaunikesti ebaõiglane, et üks riik sellise toreda päeva ainult endale krahmanud on.  Kaneelisaiu armastavad ju eestlasedki ning ma ei usu, et rootslastest põrmugi väiksemas mahus. Ilmselt on selles osas oma sõna sekka öelda ka soomlastel, taanlastel ja veel paljudel teistelgi. Aga kes ees, see mees, nagu öeldakse, sest eks  oma päeva kinkimine sellele kenale küpsetisele on tegelikult ilus tegu küll. Õige kaneelisaiasõber niikuinii end riigipiiridest segada ei lase.

Minu kaneelisaiad valmisid seekord kõrvitsa kaasabil ja see nipp on tulnud, et jääda. Kahvatumad kõrvitsasordid annavad ilmselt tagasihoidlikuma tooni, aga nii muskaat- kui pudelkõrvits toimivad siin küll kenasti. Kõrvitsa maitset, kui sellist, tunda ei jää. Püree valmistamine on lihtsamast lihtsam, aga võtab natuke aega ja seepärast võiks see küpsetamistuhina saabudes juba kapis valmis olla. Kui püree puudu ja kõrvits köögis nõutult vastu vaatab, siis keri retsepti lugedes esiteks kohe kõige alla välja. Asjade lihtsustamisest veel niipalju, et kui taina sõtkumine ei ole just su meelistegevus, siis kasuta masina abi. Muidugi oleks hea, kui kööginurgas seisaks ootel üks Kitchen Aid või selle sarnane koduloom, kuid tegelikult ajavad asja ära ka täiesti tavalise käsimikseri tainaotsikud.

Tainal endal tuleb aga lasta rahulikult kerkimisega toimetada. Mina olen alles viimasel ajal enda jaoks avastanud külmikus taina kergitamise. Eriti nädalavahetuse hommikuti, kui otseselt kuhugi tormama ei pea, on see lausa ideaalne meetod. Pistad õhtul kergelt kerkinud taina külmikusse, hommikul rullid, kergitad veel natuke toasoojas, pistad ahju ja vualaa – värske sai kohvi kõrval taldrikul. Natuke kauem võtab teine kerkimine külmal tainal küll aega, kuid selle teeb tasa lihtsam rullimine – eriti just rohke või ja munaga taina puhul on selline viis minu meelest ka palju mugavam, sest tainas on külmast peast pisut tahkema ja leplikuma loomuga.

Kaneelisaiade üheks miinuseks on see, et täidis kipub saia vahelt tihtipeale plehku pistma. Rulli sik-sakina kolmnurkadeks lõikamise nipp on pärit Ida Savi raamatust ja olen seda kasutanud juba aastaid, kuid 100% garantiid see muidugi ei anna – ikka juhtub, et täidist natuke ka pannile satub või mõni sai kokkulepitust hoopis erineva kuju otsustab võtta. Muffinivormis küpsetamine on aga näiteks ka hea nipp, kuidas saiu ja nende sisu rohkem kontrolli all hoida.

Ega siis muud kui kaunist kaneelisaiapäeva meile kõigile! Ja kui ise ei jõua küpsetada, aitab pagar. See võiks siis olla aga ikka üks korralik sai, kuhu kaneeli, suhkrut ja võid on sisse on uhatud nii, et välja ka paistab.

Kõrvitsa-kaneelisaiad

Britt Täna ja tegelikult igal 4.oktoobril tähistavad rootslased oma kaneelisaiapäeva ja minu meelest on kaunikesti ebaõiglane, et üks riik sellise toreda päeva ainult endale krahmanud on.  Kaneelisaiu armastavad ju eestlasedki ning… Prindi retsept

Kogus: 12 tk

KOOSTISOSAD

• 30 g pärmi
• 0,5 dl piima
• 0,75 dl suhkrut
• 1 tl soola
• 1 muna
• 120 g kõrvitsapüreed*
• 80 g võid
• 350- 400 g jahu
• 1 tl kardemoni
• Täidis:
• 70 g võid
• 0,75 dl rafineerimata suhkrut
• 1 sl kaneeli
• Katteks lahti klopitud muna, sorts piima ja peotäis pärlsuhkrut

JUHISED

Taina valmistamiseks hõõru kausis pärm koos 1 sl suhkru, soola ja käesooja piimaga vedelaks, lisa muna, ülejäänud suhkur, kõrvits, kardemon ja pool jahukogusest. Sega tainas mikseri tainaotsikuga ühtlaseks või sõtku käsitsi. Lisa ülejäänud jahu ja pehme või ning sega veel korralikult, kuni tainas on ilus, vetruv ja ühtlane. Tainas ei tohiks jääda liialt paks, aga ka mitte vedel – vajadusel lisa pisut jahu ja sõtku veel veidi. Kata kauss toidukilega ja lase 30 minutit kuni 1h soojas ruumis kerkida või niikaua kuni tainakogus on u poole võrra suurenenud. Peale seda võid taina ka külmkappi kerkima pista (kui soovid küpsetada näiteks hoopis järgmisel hommikul).

Rulli tainas jahusel pinnal ristkülikukujuliselt ja võimalikult õhukeselt lahti. Määri tainale pehme või (vajadusel kuumuta pisut, et oleks paremini määritav) ja puista üle suhkru ja kaneeliga. Rulli võimalikult tihedaks rulliks ja lõika u 5 cm vahemaa tahant sik-sakina juppideks, nii et saad rullist väikesed kolmnurgad. Aseta need nüüd tainaosa allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lase u 30 minutit- 1 tund (kui võtsid taina külmikust näiteks) soojas ruumis kerkida. Kui torkad näpuga tainast ja sinna jääb kerge lohk, mis vaikselt jälle täituma hakkab, on aeg küpsetama asuda.  Sega kokku muna ja piim, pintselda saiad kergelt üle ja puista peale pärlsuhkrut. Küpseta 200-kraadises ahjus u 12-15 minutit, kuni saiad on kenad ja jumekad.

*) – Kõrvitsapüree valmistamiseks puhasta kõrvits seemnetest ja lõika suuremateks viiludeks. Nirista kõrvitsale pisut õli ja puista näpuotsaga soola ning küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180-kraadises ahjus ca 20 minutit või kuni kõrvitsa viljaliha noaga torgates pehme tundub. Lase jahtuda, kaabi viljaliha koorelt maha ja püreesta. Püree säilib kaetult külmikus ca kolm päeva, aga sobib väga hästi ka sügavkülmutamiseks.

Et nädalavahetus tõotab tulla päris suvine, siis tasub vist malmpotid kappi tagasi toppida ja jälle meelde tuletada mõni värskemat sorti retsept. Õnneks ei ole soojalainest teab mis kaua aega möödas ka. Üks minu suvelõpu suuri lemmikuid on näiteks just seesama salat ja ei saa olla küll mingit mõistlikku ettekäänet, miks see ei peaks kuueteistkümnekraadisesse oktoobrikuu nädalavahetusse  sobima. Eriti, kui nii arbuusid, tomatid kui granaatõunad praegugi imehästi maitsevad.

Kuigi olen aru saanud, et maailmas on inimesi, kes puuvilja ja soolasema kraami taldrikus kohtumist üsna kohatuks peavad, siis mina üldiselt vist ikka nende viimaste hulka ei kuulu. Kuigi ilmselt mingi piirini, sest eks kõigega annab liiale minna. Vahel on aga küll täitsa olukorra või valiku küsimus, kas maitsete tasakaalustamiseks pista midagi magusamat pigem salati enda või hoopis kastme sisse. Arbuus, tomat ja granaatõun annavad minu meelest kokku täitsa kena ansambli ning suitsuse kanaliha, piprase rukola ja täidlaseks tõmmanud palsamiäädikaga koos muidugi veelgi parema. Selle palsamiäädika kuumutamise triki leidsin kunagi aastaid tagasi Judy Rodgersi raamatust The Zuni Cafe Cookbook, mis on vist küll üks mu lemmikumaid kokaraamatuid üldse ja  olen kasutanud seda päris mitmete toitude juures. Äädikas pakseneb niimoodi kuumutades ning muutub maitselt intensiivsemaks, aga ka karamellisemaks. Toidu maitsestamiseks lähebki nii tarvis ainult õige väikest kogust. Natuke vängemat äädikalõhna tegevus kööki küll toob, kuid see kaob ruttu.

Ja isegi kui salati-ilma rohkem lubama ei peaks võib ju teinekord arbuusisalatit krõmpsutada ja suve meenutada. Vähemasti niikaua kui head arbuusi veel saada on.

Suitsukana-arbuusisalat

Britt Et nädalavahetus tõotab tulla päris suvine, siis tasub vist malmpotid kappi tagasi toppida ja jälle meelde tuletada mõni värskemat sorti retsept. Õnneks ei ole soojalainest teab mis kaua aega möödas… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 200 g suitsutatud kana kintsuliha (Tallegg)
• 12 kirsstomatit
• 150 g arbuusi
• 70 g rukolat
• poole granaatõuna seemned
• 0,5 dl palsamiäädikat
• 1 tl mett
• soola, pipart

JUHISED

Vala äädikas ja mesi pannile ja kuumuta mõne minuti jooksul segades, kuni segu pakseneb. Tükelda kanaliha ja lõika kirsstomatid neljaks sektoriks. Tükelda arbuus ning eemalda seemned. Tõsta kaussi rukola, suitsukana ja tomatid, lisa kaste ning pisut soola-pipart ja sega kergelt. Puista peale granaatõunaseemned ja serveeri.

 Retsept valmis koostöös Talleggiga

Et mõnes kasvuhoones veel ikka tomateid leidub ja turul samuti, siis järelikult pole tomatiaeg veel lõppenud ja postitus igati päevakohane. Ei tea samas muidugi, kas väikese Aasia vungiga tomatisupi jaoks ongi just tarvis aega ja kohta valida, pealegi eks poetomatilegi mõjub röstimine hästi.  Isegi supi sisse võiks sealt võimalusel valida aga ikka kas kenamaid kobar-kirsstomateid või selliseid, mis vähemasti  tomati moodi lõhnavad, sest natuke kurb on juba praegu poelettidel näha neid talvest tuttavaid helepunaseid isendeid, mis maitselt kohe kuidagi ühte õiget tomatit ei meenuta. Kui valimiseks aga võimalust ei anta (olen aru saanud, et alati pole võimalik aru saada, mille põhjal mõned pereliikmed poes valikuid teevad), siis lohutuseks võib öelda, et maitselagedate tomatitega pole võimalik ka just eriti midagi muud peale ahju pistmise ette võtta ja siis võiks nendest muidugi juba ühtlasi ka ühe supi keeta.

Tomat ja kookospiim tasakaalustavad teineteist minu meelest väga hästi ja läätsed teevad sellest supist üsna mõistliku kõhutäie. Punased läätsed on parajalt pehme struktuuriga ja ma ausalt öelda eelistangi neid just selliste natuke kreemjamate toitude puhul, sest seltskonda sulandumise kunsti valdavad nad meisterlikult ja ka ilma püreestamata. Jätsin läätsed terveks ka siin, sest mulle ausalt öelda isegi meeldib, kui püreesupp pole puhas püree, vaid seal kas katte või sisuna ka midagi natuke tahkemat leidub.

Retseptis on paaris kohas juttu ka suhkru lisamisest. Seda pole ilmtingimata tarvis teha, aga ma olen aru saanud, et röstimisele aitab isegi väike näpuotsatäis paremini kaasa ja hiljem võib sellest abi olla maitsestamisel – kookospiim on oma olemuselt aga juba magusamat sorti, nii et seda viimast peab tegema rohkem tunde järgi. Kui supp võiks olla vähem happeline või tundub natuke vängem kui võiks (see oleneb palju ka tomatite enda iseloomust), võib lisada pisut suhkrut, aga abi võib olla ka puljongi, vee või kookospiima lisamisest ning isegi soolast. Karripasta lisamine pole kohustuslik, kuid ma ise kipun seda tegema. Et see on üks parajalt mugav supp, siis poepasta kasutamise pärast pole mõtet siin süümepiinu tunda.

Kasutasin FS Goodsi Aasia hõngulist valmispuljongit, mis on maakeeli pisut eksootilisemate maitseainetega pikalt keedetud kanapuljong ja eksootilisemat iseloomu jagab ta seepärast supilegi. Väga edukalt saab aga sama suppi valmistada ka kas ise keedetud või sama sarja köögivilja- või kanapuljongiga. Siis võiks blenderisse visata veel ka väikese viilu ingverit.

Röstitud tomatitest supp kookospiima ja läätsedega

Britt Et mõnes kasvuhoones veel ikka tomateid leidub ja turul samuti, siis järelikult pole tomatiaeg veel lõppenud ja postitus igati päevakohane. Ei tea samas muidugi, kas väikese Aasia vungiga tomatisupi jaoks… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 700g-1 kg (kirss-)tomateid
• 1 punane sibul
• 2 küüslauguküünt
• 2-3 sl Tai kalakastet
• 1 punane tšilli
• 3 dl punaseid läätsi
• 7,5 dl Aasia puljongit (Food Studio)
• 4 dl kreemjat kookospiima
• 1 laim
• 2 sl Tai punast karripastat (soovi korral)
• suur peotäis koriandrilehti, pisut suhkrut
• soola-pipart

JUHISED

Tükelda tomatid, sibul ja küüslauk, vala ahjuplaadile ning lisa veidi õli, 2 sl kalakastet, meresoola ja veidi suhkrut. Rösti  250-kraadises ahjus 15 minutit. Viimase 5 minutit jooksul võid kasutada ka grillrežiimi, et tomatid ikka korralikult kuuma saaksid. Samal ajal kui tomatid küpsevad loputa ja kurna läätsed ning lase puljongiga u 15 minutiks keema, kuni pehmenenud, kuid siiski veel ühes tükis.

Kui tomatid on küpsed, vala kogu pannisisu blenderisse (võid mõned kenamad tomatitükid kõrvale panna ja kasutada neid hiljem supi kaunistamiseks) ja lisa 1 kergelt hakitud ja soovitavalt seemnetest puhastatud tšilli ning u poole laimi mahl. Vurista ühtlaseks, vala läätsedega ühte potti ja lisa kookospiim. Osa kookospiimast võid jätta supi kaunistamiseks. Kuumuta ja sega paari minuti jooksul. Maitsesta.Vajadusel lisa vett, veidi suhkrut või kalakastet ja soovi korral karripastat. Serveeri koos laimi ja tšilliviilude ning ohtra koriandrikuhjaga.

Postituse koostööprtner on FS Goods

Kuigi ma pole ise ikka veel sada protsenti kindel, kas ameeriklaste kõrvitsapeo maaletoomine on ikka kõige parem mõte (no tee, mis tahad, “komm või pomm” ei kõla ju kohe kuidagimoodi), ei saa pidutsemiseks põhjuse leidmist vast siiski kellelegi pahaks panna. Pealegi süüakse kõrvitsaid niimoodi paljudes peredes rohkem kui muidu, mis kindlasti ju halb ei saa olla. Seega, luukerelapsed ja vampiirolevused, tere tulemast – kommivaru saab lähipäevil täiendatud. Minu üheksane teatas küll millegipärast, et soovib maskeeruda jääkuubikuks, aga eks külma kardavad ju ka päris paljud.

Uuristamisest järele jäänud või vabatahtlikult ja ilma pidulikuma põhjuseta soetatud kõrvitsast saab teha paljutki, kuid minu meelest on kõige kiirem ja lihtsam moodus suurema laadungi kõrvitsajääkidega tegelemiseks viljaliha ahjus pehmeks küpsetada ja püreestada. Pärast saab püreed pista nii pastakastme sisse, supiks teha või küpsetada sellest hoopis üks päris tore šokolaadilisaga keeks, mis muide maitseb ka neile, kes muidu ei kõrvitsast ega keeksist suurt lugu ei pea.

Kõrvitsa ja maapähklivõiga šokolaadine keeks

Britt Kuigi ma pole ise ikka veel sada protsenti kindel, kas ameeriklaste kõrvitsapeo maaletoomine on ikka kõige parem mõte (no tee, mis tahad, “komm või pomm” ei kõla ju kohe kuidagimoodi),… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 200 g kõrvitsapüreed*
• 3 muna
• 1,2 dl oliiviõli
• 180 g suhkrut (Dansukker)
• 100 g magustamata kreemjat maapähklivõid
• 180 g jahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 1 tl soola
• 150 g tumedat šokolaadi (70%)
• 1 tl kardemoni
• 1 tl kaneeli
• peotäis maapähkleid

JUHISED

Sega mikseri abil kausis kokku munad,suhkur, õli, maapähklivõi, vürtsid ja kõrvitsapüree. Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa samal ajal edasi segades tainale. Haki 100 g šokolaadi võimalikult peeneks ja vala sellele 0,75 dl kuuma vett. Sega, kuni šokolaad on sulanud. Kui sisse jäävad mõned väiksemad tükid, siis sellest pole aga hullu midagi. Eralda tainakogusest veerandijagu eraldi nõusse ja sega selle hulka vedel šokolaad.  Vala õlitatud ja küpsetuspaberiga vooderdatud, u 10×25 cm suurusesse keeksivormi vaheldumisi mõlemad tainasegud ja sega kergelt lusika abil, et siiru-viirulist tainast oleks terve vormi ulatuses. Küpseta ahju alumises osas 160-kraadise alt- ja pealtkuumusega u 45-50 minutit, või kuni kook on jumekas ja keeksi sisse torgatud puutikk puhtaks jääb.

 

Lase keeksil 15 minutit vormis jahtuda, seejärel tõsta jahutusrestile. Haki peeneks ka ülejäänud 50 g šokolaadi, lisa 0,5 dl kuuma vett ja sega segu ühtlaseks. Kui tunned, et segu võiks olla veidi vedelam, isa veel veidi kuuma vett. Vala segu soojale keeksile ja määri kergelt lusika või spaatli abil laiali nii et keeksi pealmine osa saaks kaetud ja mõni šokolaadinire satuks ka külgedele. Kui küpsemisel on keeksile tekkinud mõni lõhe, siis vaata, et šokolaadisegu saaks ka sinna. Kata kuival pannil kergelt röstitud ja hakitud maapähklitega. Lase keeksil enne serveerimist jahtuda.

 

*) – Kõrvitsapüree valmistamiseks puhasta kõrvits seemnetest ja lõika suuremateks viiludeks. Nirista kõrvitsale pisut õli ja puista näpuotsaga soola ning küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180-kraadises ahjus ca 20 minutit või kuni kõrvitsa viljaliha noaga torgates pehme tundub. Lase jahtuda, kaabi viljaliha koorelt maha ja püreesta. Püree säilib kaetult külmikus ca kolm päeva, aga sobib väga hästi ka sügavkülmutamiseks.

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

Kuigi võõrapärased road tunduvad mulle hooti põnevamad ei saa salata, et kodusel retrotoidul on omad võlud. Tihti venib mu toiduplaanide nimekiri ikka päris pikaks, suuresti olenevalt kõikvõimalikest mõjutajatest nagu kokaraamaturiiul, kodust väljaspool söödud toit,  blogid, Netflix, podcastid, sõbra eelmise päeva lõunamuljed ja nii edasi. Õnneks ei lase aga kodused kummalisi toite pungil täis inimistusse päris ära eksida ja tuletavad järjekindlalt meelde ka kapsahautist, mannavahtu ja otse loomulikult frikadellisuppi. Selline juurte juurde tagasi hüppamine on tegelikult väga tervistav (ja maitsev ka muidugi) ning tuletab meelde neid ütlusi, kuidas rohi tundub teisel pool aeda rohelisem ja muud säärast. Eks see nähtus kehtibki  ka teistpidi – kodusemate toitude aiapool on peale suuremat köögis toimunud eksootikapuhangut vägagi roheline.

Kuigi mul pole ka klassikalise frikadellisupi vastu midagi, siis meil kipub see viimastel aastatel valmima miskipärast just kas kana- või kalkunihakklihast ning kiire valmistamise tõttu õige kergeks jääva leeme asemel läheb käiku eelnevalt valmis keedetud puljong, kus maitset natuke rohkem sees. Tegelikult päris palju rohkem, sest ilma puljongita valmistatud frikadellisupp meil enam hästi kaubaks ei lähegi. Täiesti mõistliku koduse kanapuljongi saab valmis üldiselt peale 40 minutilist keetmist, kuid  vahel tuleb ka ette, et  lasen puljongipotil köögis vaikselt mulksuda pea terve pühapäeva (see pole tegelikult ju raske, sest pott toimetab pliidil täitsa omaette). Peale kurnamist jahutan, eemaldan rasva ja jagan portsjoniteks ning sealt edasi rändab see juba edasiseks kasutuseks osaliselt külmkappi ja suures osas sügavkülma. Nii on mingi puljongitagala alati olemas. Ideaalis. Tegelikkus ei pruugi muidugi alati nii roosiline olla, sest tihti on seda va puljongit tarvis kohe ja just siis kui kõik karbid kaunilt jääs või äsja otsa saanud, sest eks seda kulub ka mujale kui ainult frikadellisupi sisse. Ja kuigi köögiviljapuljongi saaks valmis ka kiiremini, pole sedagi aega alati varnast võtta ja puljongiabi tuleb mujalt otsida. Siinses retseptis kasutasin ka suuresti seepärast Food Stuudio kanapuljongit, mis on mind päris mitmel korral hädast välja aidanud.

Köögivilju supi sees võib vabalt varieerida vastavalt sellele, mida kapis leidub. Ühtviisi hästi sobib siia nii pastinaak, rohelised oad, seened vms. Mina armastan üldse paljudesse toitudesse toppida sellerit, aga annan endale aru, et paljudele see ei meeldi. Jäta soovi korral välja või asenda millegi muuga. Frikadellide praadimine ei ole ka muidugi kohustuslik, aga meile meeldib nii lihtsalt rohkem ja supivedelik jääb nii samuti pisut selgem.

Kalkunifrikadellidega köögiviljasupp

Britt Kuigi võõrapärased road tunduvad mulle hooti põnevamad ei saa salata, et kodusel retrotoidul on omad võlud. Tihti venib mu toiduplaanide nimekiri ikka päris pikaks, suuresti olenevalt kõikvõimalikest mõjutajatest nagu kokaraamaturiiul,… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 1 porgand
• 2 kartulit
• 5 cm pikkune jupp porrut
• 1 sellerivars
• 100 g suvikõrvitsat
• 1 dl herneid (külmutatud)
• 750 ml kanapuljongit
• 1 sl hakitud värsket maitserohelist (till, petersell)
• Frikadellid:
• 300 g hakitud kalkuni kintsuliha
• 1 muna
• 0,5 küüslauguküünt
• 1 sl riisijahu
• 1 sl hakitud värsket maitserohelist (till, petersell)
• 1 tl meresoola
• pisut õli

JUHISED

Sega frikadellide valmistamiseks kokku hakkliha, hakitud küüslauk, maitseroheline, muna ja jahu ning maitsesta segu soolaga. Veereta märgade käte vahel valmis väikesed lihapallid ja jäta ootele. Pese ja viiluta porru, porgand ning seller ja tükelda kartul ning suvikõrvits. Kuumuta poti põhjas paar supilusikatäit puljongit või väike sorts õli  ja kuumuta selles kõiki köögivilju peale herneste ja suvikõrvitsa nii paari minuti jagu. Vala peale puljong ja keeda u 15 minutit, kuni porgand on pehmenenud. Samal ajal kuumuta pannil pisut õli ja pruunista hakklihapalle keskmisel kuumusel paari minuti jagu. Lisa supile kergelt pruunistatud frikadellid, suvikõrvits ja herned ja keeda suppi veel u 5 minutit. Lisa lõpuks veel maitseroheline ja serveeri.

Postituse koostööpartner on FS Goods.

Nagu näha on siin blogis nüüd küll  juba pikemat aega tuul ulgunud ja kõrbepallikesed sahinal veerenud.  Vist aegade kõige hullem töökoorem on aga lõpuks ometi mõistlikumasse mõõtu kahanemas ja eks see omakorda tähendab, et  käes on ka tagumine moment blogireele tagasi hüppamiseks, et jagada vähemasti ühtegi jõuluretsepti. Ja muidugi selleks, et võtta endale vähemalt paar päeva puhkamiseks koos jõulufilmide, mõne hea raamatu ja perega nagu loodetavasti ka teie kõik mõistlike inimeste kombel teete.

Pärmitainast sai võib tunduda paras mässamine, eriti kui seda esimest korda valmistada. Ja aeganõudev. Aga kui niikuinii on plaanis tubased tegevused, siis tegelikult toimetab tainas suurema osa ajast ise kerkides ja  hiljem küpsedes ning vajab vaid natuke kaasabi. Oluline on lihtsalt anda tainapätsile korralik keretäis sõtkumist,  aega kerkimiseks (seda kindlasti ka peale vormi pistmist)  ning hoida ka  temperatuur taina ümbruses võimalikult soojapoolne . Igatahes tasub see väike nokitsemine ennast kuhjaga ära  – järele pole seda saia meil küll kunagi jäänud. Aga kui on tarvis leida veel põhjuseid, siis siin saab siin edukalt ära kasutada näiteks sussikommikotist järele jäänud iirised ning kui muutuda jõulutundeliseks, siis pole raske leida ka seoseid lumiste õueolude ja tuhksuhkruse jõhvikasaia vahel.

Kaunist ja rahulikku jõuluaega ning ärge ka verivorste unustage!

Punutud pidusai jõhvikatäidise ja toorjuustuga

30 g värsket pärmi

2,5 dl piima

1 dl suhkrut

1 tl soola

100 g pehmet toasooja võid

1 tl kardemoni

0,5 apelsini riivitud koor

500 – 600 g jahu

Täidis:

250g jõhvikaid 

100 g moosisuhkrut

1 tl jahvatatud ingverit

1 kaneelikang

0,5 apelsini mahl

75 g pehmet toasooja võid

100-150 g pehmeid iiriseid

Kate:

120 g toasooja toorjuustu

2sl tuhksuhkrut+ peale puistamiseks

1 tl vanillisuhkrut

2 sl hakitud pistaatsiapähkleid või mandleid

2 sl jõhvikaid

Sega pärm suhkruga vedelaks, kuumuta piim koos kardemoniga käesoojaks ja lisa pärmisegule, sega sekka muna, apelsinikoor ,tükeldatud toasoe või  ja sõelu osadekaupa hulka jahu samal ajal kas käsitsi sõtkudes või tainakonksuga varustatud mikseri abil. Sõtku u 7 minutit või kuni tainas on sile ja ühtlane. Vormi tainas palliks ja jäta jahuga ülepuistatud ja köögikilega kaetud kaussi 1-1,5tunniks kerkima, kuni tainakogus on kahekordistunud.

Vahepeal  kuumuta jõhvikad apelsinimahla, moosisuhkru ja kaneeli-ingveriga u 10 minutit või kuni saad paksema, moositaolise massi. Jahuta täielikult ja eemalda siis kaneelikoor.

 Rulli kerkinud tainas jahuga kaetud tööpinnal u 30×50 cm suuruseks ja 0,5 cm paksuks ristkülikuks. Määri sellele pehme või ja kata võimalikult ühtlaselt  jõhvikaseguga.Pudista peale hakitud iirised ja keera tainas tihedalt pikemast servastalustades  rulli. Lõika tainas pikkupidipooleks, keera lõikekohad üles ja punu mõlemad tainapooled üheks jämedamaks palmikuks. Keera palmik suureks spiraaliks ja tõsta u 26 cm läbimõõduga, küpsetuspaberiga vooderdatud ümmargusse koogivormi. Lase tainal u 30 minutit vormis kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga. Aseta 200-kraadini kuumutatud ahju alumisele siinile ja keera kuumus kohe 160-kraadini. Küpseta 45– 55 minutit, kuni sai on kena ja kuldpruun ning keskelt läbi küpsenud, kuid pehme. Kui sai kipub küpsemise lõpul liialt pruunistuma,kuid ei tundu veel seest küps, kata see fooliumiga. Lase ahjust võetud saial 10 minutit vormis jahtuda, seejärel tõsta välja jahutusrestile. Sega toorjuust tuhksuhkru ja vanillisuhkruga ning määri saadud segu soojale saiale. Puista peale hakitud pistaatsiapähkleid ja jõhvikaid ning lase veel veidi jahtuda. Serveerimisel puista peale veel veidi tuhksuhkrut.

Retsept valmis koostöös D-Kokaraamatuga

Alustan seda uut blogiaastat nüüd küll ikka päris hilja, aga tuleb tunnistada, et väike paus ja sotsiaalmeedia-detoks mõjuvad ka vahel päris värskendavalt. Mis siis vahepeal juhtunud on?

Tegin nii palju suppe (lausa sadakond, aga sellest mõnel järgmisel korral juba), et teismeline hakkas üheülbalise menüü tõttu viimases hädas ise süüa tegema. Selle eest pean vist tänulik olema ka Borisile, kes peab rahvusliku eripäraga tugevalt vürtsitatud  „The life of Boris“ juutuubikanalit ja juhendab vene aktsendiga inglise keeles muuhulgas, kuidas valmistada tšeburekke, kartulisalatit, pelmeene ja muud slaavipärast taldrikutäidet. Natuke kahetised tunded on mul selle Borisi kanaliga, aga tšeburekid said priimad ja mis peamine, nüüdseks on kodus üks noormees, kes täitsa iseseisvalt köögis toimetab ja mujaltki inspiratsiooni ammutab. Viimati saime näiteks šokolaadikooki ja ei kurda üldse.

Kokkamispisikut võib turgutada ka raamatutega muidugi. Lugesin hiljuti tuntud Chez Panisse’i restorani taustaga Samin Norstrati „Salt, Fat, Acid, Heat“ raamatut, mis teeb selle töö päris hästi ära, olenemata sellest, kas oled päris algaja või tahad lihtsalt mõne põhitõe meelde tuletada. Sisaldab mõistlikku kogust päris mitmeti mugandatavaid retsepte, aga põhiliselt juhendab Nostrat, kuidas maitseid teadlikult tasakaalustada ja annab lihtsaid näpunäiteid, kuidas toorainega nutikalt ümber käia. Sidrunisalsa on näiteks nüüd küll uus ja täiesti jumalik stamplisand minu laual! Nostrati samanimelise Netflixi sarja vaatasin ka kohe ühe jutiga raamatule otsa. See ei olnud õnneks väga palju raamatu retseptidega seotud nagu tavaliselt teha tavatsetakse ja pigem oligi plussiks hoopis raamatu teemade täiendamine – mööda maailma eri paiku tooraine, maitsete ja meetodite jahtimine. Lõppkokkuvõttes jäi see aga vähemasti minu jaoks pisut pinnapealseks ning häiris ka saatejuhi pidev lõkerdamine – ilmselt sellepärast, et mul endal see sama tobe komme küljes. Tore ja hariv vaatamine aga sellegipoolest.

Ja nagu ikka, siis üks retsept ka. Kasutasin siin Rakvere uut väherasvast seahakkliha, mis tahab ainult kerget, aga korralikku kuumutamist. Magusavõitu bataadi juurde sobitasin ka natuke tomatit  ja kerge tšillilaksu ning kokku sai minu arvates täitsa tore toit. Valmimine võtab suuresti maguskartuli küpsetamise jagu aega, aga töökäsi palju ei nõua. Sobib kõigile, aga päris hästi ka trennihuntidele. Ja kes tšilliga suurem sinasõber pole, võib selle muidugi välja ka jätta.

Hakklihatäidisega ahjubataat

Britt Alustan seda uut blogiaastat nüüd küll ikka päris hilja, aga tuleb tunnistada, et väike paus ja sotsiaalmeedia-detoks mõjuvad ka vahel päris värskendavalt. Mis siis vahepeal juhtunud on? Tegin nii palju… Prindi retsept

Kogus: 3

KOOSTISOSAD

• 300 g lahjemat hakkliha (kasutasin Rakvere uut Extra Protein Power seahakkliha)
• 3 bataati
• 1 paprika
• 1 sibul
• 1 küüslauguküüs
• 3 dl tomatipüreed (passata) või saumikseriga püreestatud konservtomateid
• 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
• 0,5 tl kuivatatud punet
• näpuotsaga tšillihelbeid või cayenne pipart
• oliiviõli
• soola, pipart
• serveerimiseks hakitud peterselli, tšilliviile (soovi korral), maitsestamata jogurtit

JUHISED

Pese bataadid, määri kergelt õliga ja torka kahvliga koore sisse mõned augud. Küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180 kraadi juures olenevalt suurusest 45 min – 1h või kuni pehme.  Lase jahtuda ja seejärel lõika pealt pikkupidi lahti ning eemalda ettevaatlikult sisu. 

Haki sibul ja küüslauk peeneks ning kuumuta vähese õliga ja vaiksemal tulel pannil u 5 minutit, kuni sibul on klaasjas. Tõsta kuumust ja lisa hakkliha ja pisut soola-pipart ning pruunista mõne minuti jooksul. Lõika paprika u 1 cm suurusteks tükkideks ja lisa koos vürtsköömnete, pune ja tšilliga pannile ning kuumuta veel paar minutit.Lisa kergelt hakitud pehme bataadisisu ja tomatipüree ning kuumuta korralikult läbi. Maitsesta.

Täida bataadikoored saadud seguga ja küpseta 200-kraadises ahjus u 10-15 minutit, kuni pealt kergelt pruunistunud ja seest parajalt läbi kuumutatud. Serveeri kohe koos hakitud peterselli ja maitsestamata joguritga. Soovi korral lisa pisut hakitud tšillit.

Retsept valmis koostöös Rakvere LK-ga.

Niisiis, nagu eelmises postituses juba ütlesin, toimus vahepeal üks suuremat sorti supiralli, mille tulemusena sai Hea Lugu kirjastusega koos sada suppi ka kaante vahele pistetud. Nüüdseks peaks raamat juba ka enamiku raamatupoodide riiulitesse jõudnud olema ja eks seal saab juba rohkem sirvida ning vaadata, kuidas lõpptulemus tundub. Sest paberil on mulje kindlasti midagi hoopis muud kui arvitiekraanilt kiigates.

Raamatusse said paljud mu enda ning pere lemmikud, aga et isegi korralikult kulpi ja köögiseadmeid kulutava isikuna ei koosne mu supirepertuaar parimagi tahtmise juures sajast supieksemplarist, mis kirjastuse kindlaks sooviks oli, siis tuli ette ka ikka kõvasti nuputamist ja katsetamist. „Mis teed? Aa muidugi, suppi!“ teadsid viimastel kuudel pea kõik mulle lähemad helistajad juba isegi. Ega praegugi pole pole mu supilembus  kuhugi kadunud, kuid päevakava on nüüd õnneks pisut mõistlikum ja sinna mahub ka muid tegevusi. Näiteks käisin sel nädalal ESA veinimessil, mis oli tõeliselt põnev ja täiendav kogemus (nii mulle kui mu kodusele veinikapile) ja olen nüüdseks ära vaadanud juba peaaegu mõlemad Ozarki hooajad.

Ma ise loodan, et supiskaala sai piisavalt lai, et igaks ajahetkeks  ideid pakkuda, sest suppe on külmadest magusateni ja täistaimseteks vägagi liharohketeni. Päris korralik jupp raamatust on pühendatud ka puljongile nii retseptide kui nippide näol, mis mulle endale ajapikku kõrva taha on kogunenud. Armastan näiteks väga pikalt keenud puljongit ning vahel keedan seda hoopis ahjus. Teinekord on aga tuli takus ja tuleb kasutada hoopis kiiremat versiooni. Ja kirja said ka mõned lisandid, mis supi peal, sees või kõrval kasuks tulevad.

Ühe raamatu ilmumise taga on aga alati päris suure hulga inimeste töö ja toetus. Aitäh projektijuht Lia Virkusele, tähelepanelikule keeletoimetajale Tiina Lebasele ja imelisele kujundajale Janett Rikkandile! Samuti Food Studio puljongimeistritele, kes raamatule õla alla panid ja ajakirjale Anne & Stiil! Ja kõigile teistele, kes nõu ja jõuga kaasa aitasid.

Enda trükisoojad eksemplarid olen juba kätte saanud ja hea meelega usaldan ühe nendest veel mõne supisõbra hoole alla. Kui  soovid loosis osaleda, olgu siis kas endale või supipisikuga sõbrale mõeldes, kirjuta kas siia postituse alla kommentaaridesse, mis on sinu lemmiksupp või tee seda Noad-Kahvlid FB-lehel. Võitja selgub loomulikult sõbrapäeval, 14.veebruaril.

“Kirssidega, kõigile!” nagu ütleb Kingpool. Aga ükskõik, kas soovid tänase päeva puhul lasta valla oma sisemise Naksitralli või veeta seda pisut romantilisemal lainel, siis see kook siin vahet ei tee. Tegelikult võib seda süüa ka uhkes üksinduses või hoopis mõnel muul päeval.

Selle on kakaosema purukoogiversiooni vahekihiks on pehme šokolaadine täidis ja kirsid. Jälle purukook, võib mõni nüüd öelda, aga mulle lihtsalt purukoogid väga meeldivad ja sinna ei saa keegi midagi parata. Šokolaadi, kui sellist tegelikult aga koogi jaoks tarvis ei lähe, nii et tegu on ühe paraja petuskeemiga – aga sellise päris maitsva ja kiirega. Ning siin võib ilmselt kasutada ka mõnda muud pähkli-šokolaadivõiet, aga mina tegin praegu katseid just selle, võib vist öelda, kõige levinumaga.

Kaunist sõbra- või valentinipäeva kõigile ja püüdke siis ikka ilusaid salakirju ka saata! Kas siis teistele või miks mitte ka iseendale nagu seda tegi Muhv. Mõne aasta pärast on kindlasti vahva lugeda.

Pähkline kirsi-šokolaadikook

Britt “Kirssidega, kõigile!” nagu ütleb Kingpool. Aga ükskõik, kas soovid tänase päeva puhul lasta valla oma sisemise Naksitralli või veeta seda pisut romantilisemal lainel, siis see kook siin vahet ei tee.… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Põhi ja kate:
• 50 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
• 50 g (u1dl) täistera kaerajahu
• 150 g (u 2 dl) nisujahu
• näpuotsaga meresoola
• 2 sl kakaopulbrit (100%)
• 75 g tumedat muscovado suhkrut
• Täidis:
• 200 g Nutellat (või proovi mõnda muud pähkli-šokolaadivõiet)
• 3 muna
• 160 g külmutatud kirsse
• 1 tl maisitärklist

JUHISED

Purusta pähklid köögikombainis keskmise jämedusega tükkideks. Lisa jahud, suhkur-sool ja külm hakitud või ning töötle veel veidi, kuid vaid niipalju, et segu jääks sõmer. Teine võimalus on hakkida pähklid ja näppida tainas käsitsi pudiseks. 

Suru kolmveerand segust tihke ühtlase kihina 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhjale ja külgedele. Kuumuta Nutellat kergelt mikrolaineahjus või vesivannil (eraldi nõuga potis keeva vee kohal), kuni see muutub vedelamaks ja paremini segatavaks. Lisa kas korralikult vispliga kloppides või käsimikserit kasutades ükshaaval munad. Vala saadud segu pirukavormi. Sega kirsid tärklisega ja kukuta väikeste vahedega pirukale, nii et pirukapind saaks kirssidega kenasti kaetud, kuid šokolaadisegule jääks ka ruumi. Pudista koogile järelejäänud purusegu ja küpseta 180-kraadise ahju keskmises osas 25-30 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda – nii taheneb ka sisu paremini. Serveeri niisamuti või paku juurde näiteks šokolaadisäbrulist  stracciatella-jäätist.

„Vesi, tuul ja päikene – sõbraks meile kõigile“ oli kirjas kunagi pioneerilaagri peahoonel. Igahommikuste lipuheiskamiste taustal siiani meeles. Kui ajusopis korralikult tuulata, siis meenub muidugi palju muudki alates sõjalise tundides gaasimaskistatud, aga muidu kenasti koolivormides klassikaaslastest kuni vahtplastist Leninini koos kuulsa õppimisteemalise ütelusega kooli teise korruse koridori seinal. Koolgi oli nimetatud Jakob Kunderi  järgi, kes teab mis põhjusel olevat viskunud vaenlase kuulipilduja ette (vikipeedia ütleb praegu muidugi, et võib-olla seda siiski ei juhtunud).

Nende toonase elukorralduse nappide seikadega saab praeguse teismelise kulmud igatahes korralikult pealae lähistele tuua. Ja ennast muidugi niimoodi hiiglama vanana tunda.  Meievanuste emadel ja vanaemadel (ja isadel-vanaisadel mõistagi ka) on rohkem või vähem tragikoomilisi lugusid tallel aga tõenäoliselt  veelgi vürtsikamates vormides. Lugesin just hiljuti Nora Ikstena raamatut  „Emapiim“, mis kulgeb parallelselt ema ja tütrega suuresti läbi nõukaaegse Läti taasiseseisvumiseni välja ja see  mõjus vähemasti mulle küll natuke nagu hea õudusfilm – raamatut lõpuks kinni pannes mõtled, et huh, praegu on kõik ikka päris hästi.

Piduliku päeva puhul aga seekord hoopis natuke kodusema olemisega roog. Orsoto on odrakruupidest valminud versioon risotost, mida saab valmistada nii peedi, kõrvitsa kui muu meelepärasega või siis lihtsalt niisamuti süüa – umbes-täpselt nagu risototki. Selle toidu sees on näiteks üpris korralik kogus maapirni. Suitsukalaga ei tasu siin üle pingutada, sest maitse trumpab muidu maapirni üle, aga just parasjagu on minu arvates päris tore kombo.

 Toredat sünnipäeva!

Orsoto maapirni ja suitsuräimega

Britt „Vesi, tuul ja päikene – sõbraks meile kõigile“ oli kirjas kunagi pioneerilaagri peahoonel. Igahommikuste lipuheiskamiste taustal siiani meeles. Kui ajusopis korralikult tuulata, siis meenub muidugi palju muudki alates sõjalise tundides… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 2 dl odrakruupe
• 400 g maapirne
• 1 sibul
• 1 dl kuiva valget veini
• 1 l köögiviljapuljongit
• 1 sl toorjuustu
• 40 g võid
• 4 suitsuräime
• tüümianilehti
• sorts sidrunimahla

JUHISED

Leota kruupe külmas vees vähemalt tunnike-paar enne askeldama asumist. Loputa ja kurna enne kasutamist. Haki sibul peeneks, koori maapirnid ja pista külma vee sisse, muidu võivad need õhu käes hallikaks tõmbuda. Puhasta räimed. Kuumuta puljong.

Kuumuta sibulat poole võikogusega potipõhjas u 5 minuti jooksul, kuni see on läbipaistev ja pehmenenud. Lisa kurnatud kruubid ja kuumuta segades veel minutike. Lisa vein ja kuumuta veel veidi. Nüüd asu kruubisegule järk-järgult kuuma puljongit lisama. Tee seda kulbitäite kaupa ja sega väikeste vahedega nii 20 minuti jooksul, kuni kruubid on pehmed, aga kerge krudinaga. Samal ajal pruunista teise osa või sees viilutatud maapirne u 5 minuti jooksul. Lisa pisut puljongit ja väike tüümianioks ning hauta kaane all u 15 minuti jooksul päris pehmeks. Maitsesta soola ja sortsu sidrunimahlaga ja püreesta saumikseri  abil (eemalda enne tüümianioks). Sega maapirnipüree kruubisegu hulka – kogu segu võiks jääda vedela ja tahke konsistentsi piirile – kui tundub liialt tahke, siis lisa veel veidi puljongit. Sega orsoto sisse toorjuust ja soovi korral mõned suitsuräimetükid. Maitsesta. Jaga taldrikutesse ning tõsta peale suitsuräim ja soovi korral mõni tüümianioks. Serveeri kohe.

Järjekordne talv on õnnelikult üle elatud ja enam pole vist küll kellelgi kahtlust, et kevad on käes. Just hetk tagasi  nägin näiteks esimest õuekärbest ja kevadised lilled ning oma volüüminuppu maksimumi lähistele kruttinud linnud hakkavad muutuma juba iseenesestmõistetavateks.

Isud on ka muutunud. Näiteks olen nagu tuulelipp kaasa läinud sellerimahla joomise buumiga, millest kuulsin oma ülitragi ja vahva õe käest. Ei saa öelda küll, et ma usuks selleri imetoimesse ja baktereid hävitavasse võimesse, millest paljud mahlajoojad räägivad. Aga kole tahtmine on kogu aeg midagi värsket ja vitamiinirikast sisse ahmida ja seller ning tuleb välja, et ka sellerimahl mulle lihtsalt maitsevad. Kiudained lähevad küll mahlapressis kaduma aga selle vähemagusa köögivilja puhul pole sellest vast suurt hullu. Lisaks söön viimasel ajal kausside kaupa riivitud porgandit ning värsket hapukapsast ja juba ootan näppe vastu saumikserit trummeldades karulauku. Nii et kevad mis kevad. Ja need tummisemad toidud, mis vahepeal valmis on tehtud, jäävad vist nüüd küll hoopis blogisügist ootama.

Kama-brownie on aga õnneks universaalne kook, mis aega ega kohta ei küsi, aga pühapäevase kohvi kõrvale muidugi hirmus hästi sobib. Eriti meeldib neile, kes on olnud paadunud kamašokolaadifännid juba aasta(kümne)id.

Kamaruudud ehk kama-brownie

Britt Järjekordne talv on õnnelikult üle elatud ja enam pole vist küll kellelgi kahtlust, et kevad on käes. Just hetk tagasi  nägin näiteks esimest õuekärbest ja kevadised lilled ning oma volüüminuppu… Prindi retsept

Kogus: 9

KOOSTISOSAD

• 170 g võid
• 2 dl (u 130 g) tumedat muscovado suhkrut (Dansukker)
• 250 g kamašokolaadi
• 3 muna
• 50 g (u 0,5 dl) jahu
• 2 sl kamajahu
• 1 sl kakaopulbrit (100%)
• 0,5 tl meresoola

JUHISED

Kuumuta potis keskmise kuumuse juures segades tükeldatud või ja suhkur, kuni moodustub ühtlane mass. Tõsta segu tulelt ja lisa 200g tükeldatud kamašokolaadi. Sega ühtlaseks. Lase hetk jahtuda, seejärel lisa ükshaaval kergelt vispliga segades munad. Ära klopi, vaid sega pigem võimalikult rahulikult, aga nii, et tainas saaks ühtlane.  Sega omavahel jahud, kakao ja sool ning lisa tainale. Sega ühtlaseks. Kõige lõpuks lisa veel järele jäänud 50 g tükeldatud kamatahvlit ning sega veel veidi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ca 24x24cm suurusesse küpsetusvormi ja küpseta 180-kraadises ahjus u 20 minutit, kuni vormisisu on äärtest küps ja keskelt  tahenenud. Tõsta kook vormist ja lase jahtuda. Seejärel lõika ruutudeks ja soovi korral sõelu peale veel veidi kakaopulbrit. Kui kamatahvlit jäi veel järele võid mõned tükid  ka vesivannil sulatada ja koogitükkidele või veel lahti lõikamata koogile niristada

*Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

Topelt ei kärise nagu öeldakse. Ma pole küll päris kindel, kas seda ütlust toidu osas tegelikult ka rakendada saab, aga see selleks. Värviliseks marineeritud ja täidetud munad on aga kindlasti üks moodus, kuidas tekkinud munalaadungit praktilisel viisil ära kasutada. Ja muidugi ei pea neid valmistama ainult pühade ajal – täidetud munad on teatavasti sedasorti klassika, millel aja ega kohaga mingit pistmist pole.

Idee kurkumiga munade marineerimiseks leidsin sellest raamatust (lisaks toredatele toidumõtetele on selles ka väärt infot nii veinide kui nende toidu juurde sobitamise kohta ja üldse on see minu arvates üks viimase aja vahvamaid raamatuleide). Peedimahlaga olen mune ennegi värvinud, aga et äädikas aitab toonil intensiivsemalt levida, siis kasutasin lihtsalt marineeritud peetide vedelikku – peedid söön niisama ära või teen salatiks, nii et win-win, nagu öeldakse.

Kes täidetud munadega jantida ei jaksa, siis alati töötab ka keedumuna koos väikese lusikatäie hapukoore hakitud punase sibula, tilli ja kalamarjaga. Retsepti lõpus on aga loetelu võimalikest variantidest, mis nii täidetud kui lihtsalt värviliseks marineeritud muna puhul veel sobida võiksid. Ja olgu öeldud, et äädikas ja marinaad annavad ka munale endale kergelt maitset, mis teeb sellistest munadest eriti ägeda täidetud versiooni. Võib juhtuda, et traditsioonilembestel isikutel võib see algul pisut võõristust tekitada ning käima võib minna seesama tuttav plaat jutuga, kuidas ühte ÕIGET täidetud muna ikka tegema peaks, aga ole vaikselt ja jälgi mängu – KÕIK munad süüakse lõpuks ära!

Ilusaid pühi ja korralikku koksimist!

Diskomunad

Britt Topelt ei kärise nagu öeldakse. Ma pole küll päris kindel, kas seda ütlust toidu osas tegelikult ka rakendada saab, aga see selleks. Värviliseks marineeritud ja täidetud munad on aga kindlasti… Prindi retsept

Kogus: 20 tk

KOOSTISOSAD

• Peedipunased munad:
• 5 muna
• 2 ,5 dl marineeritud peedi vedelikku
• Täidis:
• 0,5 tl Dijoni sinepit
• 2 sl hapukoort
• Soola, pipart
• Kurkumikollased munad:
• 5 muna
• 2 dl vett
• 0,5 dl valge veini äädikat
• 1 tl kurkumit
• 1 tl meresoola
• Paar tera pipart
• 0,5 tl suhkrut
• 1 loorberileht
• Täidis:
• 0,5 avokaadot
• 1 tl wasabit
• 1 sl majoneesi
• Soola, pipart
• Katteks: kalamarja, krevette, soolalõhe, heeringat, redist, marineeritud peeti, idusid, tilli, murulauku vms.

JUHISED

Pista alustuseks kõik toasoojad munad keevasse vette, alanda veidi temperatuuri ja lase 8 minutit muliseda. Jahuta külma veega ja koori. Või koori juba varem valmis keedetud munad (näiteks pühadest järele jäänud värvitud munad, mida on hoitud külmkapis, mitte mitmeid päevi toatemperatuuril dekoratiivelemendina). 

Peedipunaste munade valmistamiseks pista munad purki või plastkarpi, kuhu nad keansti ära mahuvad ning vala peale marineeritud peetide vedelik. Võid asetada enne karbi või purgi sulgemist munadele kokku käkerdatud küpsetuspaberi, et munad ikka korralikult vedelikus püsiksid. Pane nõu külmikusse ja lase seista vähemalt paar tundi või üleöö. Mida kauem muna marinaadi saab, seda erksam saab ka värvitoon. Kuivata munad majapidamispaberiga ja poolita. Serveeri kas niisama koos hapukoore ja meelepärase kattega või valmista täidis. Selleks eemalda munakollased ja saumikserda need koos ülejäänud komponentidega ühtlaseks. Tõsta munavalge sisse tagasi või kasuta selleks tordipritsi. Kata meelepärase lisandiga.

Kurkumikollaste munade valmistamiseks lase vesi, äädikas, pipraterad, sool, suhkur, kurkum ja loorber väiksemas potis korraks keema. Jahuta vedelik ja käitu sellega samamoodi nagu tegid peedivedeliku ja keedumunadega eelmises lõigus. Üldse on kogu toiming täpselt sama. Täidise valmistamiseks kasuta jälle saumikserit ning retseptis nimetatud komponente koos munakollastega. Avokaadot sisaldava täidise puhul valmista see aga vahetult enne serveerimist, sest roheline toon kipub avokaadole omasel kombel pikema seismise juures kaduma.

 

Emadepäev seostub mul millegipärast alati küpsisetordiga. Ei tea isegi miks, sest ühtegi eredamat küpsisetordihetke mul emadepäevast ausalt öeldes ei meenu. Mu enda ema armastab aga ise kooki teha, nii et pühapäeval külla minekut kokku leppides paluti kaasa võtta pigem “midagi soolast”. Üks igati universaalne tort, millele alati loota võib, on küpsisetort aga kindlasti, olgu tegu siis emade-, isade- või mõne muu toreda päevaga.

Mõnda aega tagasi palus Selga mul oma küpsistest mõned koogid ja maiustused valmistada ning meie peres tekitas see väga palju elevust. Sarkastiline ema ütleks, et tore oleks samasugust vaimustust kohata ka mõne köögiviljaroa juures, aga emadepäeva eel püüan olla pisut malbem. Külmiku uks kriuksus igatahes koogipäevil päris korralikult. Jagan siin ka ühte kohupiima-martsipanitordi retsepti, mis minu arvates väga kenasti nädalavahetuseks sobida võiks. Kui mul endal oleks koogitegemine lubatud, siis teeksin seda koos lastega ilmselt ise ka. See ja ka ülejäänud retseptid on üleval veel Nami-nami toiduportaalis– kirjuta otsingusse lihtsalt Selga ja leiad nii minu retseptid kui veel mõned toredad küpsisekoogid.

Selle tordi juures nõuab natuke tähelepanu martsipani sulatamine, mis ehk pere pisematel kokkadel natuke abikätt vajada võib, kuid muidu on tore ja lihtne toimetamine nagu küpsisetortidega ikka. Tort võiks enne serveerimist kindlasti natuke külmikus seista – nii ühtlustuvad maitsed ja kook ise saab ka mahlasem. Seepärast oleks hea see valmis teha juba näiteks laupäeval. Marjadele ja vahukoorele aga pikem seismine ei sobi – kata ja kaunista see alles enne serveerimist. Ja kui soovid õrnema maitsega torti, siis immuta küpsised piima, gaseeritud vee või hoopis apelsinimahlaga ja kasuta ainult klassikaliseid küpsiseid.

Toredat emadepäeva!

Küpsisetort kohupiima ja martsipaniga

Britt Emadepäev seostub mul millegipärast alati küpsisetordiga. Ei tea isegi miks, sest ühtegi eredamat küpsisetordihetke mul emadepäevast ausalt öeldes ei meenu. Mu enda ema armastab aga ise kooki teha, nii et… Prindi retsept

Kogus: 9

KOOSTISOSAD

• 2 pakki Selga klassikaliseid küpsiseid
• 1 pakk Selga šokolaadimaitselisi küpsiseid
• 4 sl mustsõstramoosi
• 200 g maitsestamata kohupiimakreemi
• 2+2 dl vahukoort
• 150 g martsipanimassi
• 1 sl suhkrut
• 1 tass piima või kohvi immutamiseks
• u 400 g marju (näiteks maasikaid, mustikaid ja vaarikaid)
• soovi korral veidi tuhksuhkrut ja kergelt röstitud mandlilaaste

JUHISED

Haki martsipanimass ja kuumuta väiksemas potis koos 4 sl veega hoolega segades, kuni saad vedelama ühtlase massi. Hoia kuumus pigem madalapoolne, et martsipan kõrbema ei kipuks ja vajadusel lisa veel veidi vett. Sega martsipani hulka pisut kohupiima ning seejärel lisa kogu martsipan kohupiimale. Mikserit kasutades saad ühtlasema segu. Vahusta 2 dl vahukoort ja sega samuti kohupiima hulka. Suska üheksa küpsist ükshaaval kohvist või piimast läbi ja lao ruudukujuliselt alusele. Jaga kohupiimasegu silma järgi kuueks. Lao viis kihti küpsiseid vaheldumisi kohupiimaseguga üksteise peale. Ühe kihi vahele määri laiali ka mustsõstramoos. Lase koogil külmikus vähemalt neli tundi, aga veel parem üle öö taheneda. Enne serveerimist vahusta järele jäänud 2 dl vahukoort suhkruga ja tõsta koogile ja selle külgedele. Kaunista marjadega ja soovi korral lisa mandlilaaste ja puista peale tuhksuhkrut.

*Retsept valmis koostöös Selga küpsistega.

Tundub, et nüüd on küll suur suvi kätte jõudnud, sest hommikujooksu tehes ei pidanud täna isegi ühtegi jope moodi riietuseset kasutama, mees leidis krae vahelt selle aasta esimese kõrvahargi ja üldse on tore ja suvine olla. Pealegi näitavad kõik märgid, et nädalavahetusel tõmmatakse huugama nii mõnigi grill ja eestlased muutuvad jälle vahemereliselt rõõmsateks ja sõbralikeks. Ühtegi raskeväe grilltoitu ma veel tegema ei kipu, sest praegu on marineerimisrituaalide asemel muudki tarka teha. Näiteks kasvuhoonesse tomateid istutada (jaa, ma tean, et tegelikult võiks veel oodata, aga kannatamatus pole ka mingi häbiasi) ja kõik need aknalaual kõrguvad taimed kuidagi peenrasse kabetada. Ning kui see tehtud, siis niisama jalga kõlgutada, mida on ka tarvis endale aeg-ajalt lubada. Kõike seda arvestades siis siin hoopis üks piinlikult lihtne grillsalat FS Goods’i valmiskastmega.

Salati valmistamiseks kasutasin uut Chimmy nimelist kastet, mis mulle selleks tarbeks lahkelt saadeti, aga olen seda tegelikult ka varem juba iseseisvalt testinud. Nimi on sõbralik lühend Argentiinast pärit kergelt vürtsikast chimichurri ürdikastmest, aga liigset tšillit Chimmy puhul kartma ei pea, pigem laenab ta toidule vaid kerget särtsu ja kamaluga ürdisust. Tomatikastme lisamine kastmele oli esmalt üllatav, ilmselt seepärast, et ma ise seda tavaliselt mürkrohelisena valmistan, aga maitse on minu arvates täitsa tore ja hea teada, et nii ka saab. Ma pikka kiidulaulu siia kirjutama ei hakka ja igaüks otsustagu oma kapisisu üle ikka ise, küll aga meeldib isiklikult mulle eriti see, et kastet on pakendi tõttu mugav näiteks kasvõi mõnele suvisele ekspromt grill-väljasõidule kaasa haarata ja samas ka hea kasutada avariikastme või kiirmarinaadina isegi siis kui ise keskmisest rohkem kokata armastad, sest säilivusaeg on vaatamata naturaalsetele koostisosadele päris pikk.

Tegin kuumsuitsulõhega salatit, millega kaste minu meelest päris kenasti klappis ja et tegu on grillsalatiga, siis saab sama kastet kasutada ka köögiviljade maitsestamiseks enne grillile pistmist. Kes aga väga kõike ja kohe marineerida tahab ning salatist suurt lugu ei pea, siis usun, et kaste sobib hästi sellekski.

Grillsalat suitsulõhega

Britt Tundub, et nüüd on küll suur suvi kätte jõudnud, sest hommikujooksu tehes ei pidanud täna isegi ühtegi jope moodi riietuseset kasutama, mees leidis krae vahelt selle aasta esimese kõrvahargi ja… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 2 pead väikest rooma salatit
• 1 suurem avokaado
• 2 suvikõrvitsat
• 8 keedetud värsket kartulit
• u 250 g kuumsuitsulõhet
• u 6 sl Chimmy salatikastet
• paar peotäit värskeid salatilehti

JUHISED

Lõika salatipead ja avokaado pikkupidi neljaks sektoriks ja eemalda ettevaatlikult avokaadolt koor ja muidugi ka kivi. Viiluta suvikõrvitsad pikkupidi võimalikult õhukeselt (võid aga lõigata ka lihtsalt ratasteks, kui nii rohkem meeldib).  Poolita kartulid.

Pintselda kõik köögiviljad  kergelt u 2 sl kastmega kokku ja grilli madalama kuumuse juures kergelt igast küljest. “Valmis” pole tarvis midagi küpsetada, pigem anda paari minuti jooksul köögiviljadele natuke grillimaitset ja mõni tumedam triip juurde. Kõige pikemalt tahab ehk kuuma saada salat, kuid siingi piisab paarist-kolmest minutist. 

Jaga köögiviljad taldrikutesse või suuremale vaagnale ning pudista peale suitsulõhe. Tripsuta üle kastmega ja lisa värsked salatilehed. Serveeri kohe, aga midagi ei juhtu, kui köögiviljad ka veidi jahtuvad.

*Postitus valmis koostöös FS Goodsiga

Suvi pole veel alanudki, aga juba on millegipärast tunne, et see kohe-kohe otsa saab. Tuleb välja, et nädalalõppe, kuhu väljasõite ja kohtumisi pikkida, ongi septembrini üpris nigelas koguses ja suve nautimisega on tagumine aeg alustada. Muidu võib juhtuda, et läheb jälle siuhti mööda, nii et arugi ei saa.

Ma ise pean esialgu veel planeerimisega piirduma, sest jala saan võrkkiike visata vast alles peale jaanipäeva. Aga suvine raamatukuhi on vähemasti osaliselt juba valmis laotud. Kindlasti tahan läbi lugeda Bee Wilsoni “The way we eat now” ja Caroline Edeni “Black Sea”, mis juba ammu riiulis ootel, aga ka mõned  pikemat aega pooleliolevad veiniraamatud ja sekka näpuotsaga ilukirjandust ka ikka. Jalgratas vajab ka muidugi tuulutamist. Alustuseks tuleb aga rööprähelda veel tööde-tegemiste, koolilõppude, sünnipäevade ja mu säärasega, mis iseenesest ka ju päris vahva, aga väiksemates kogustes ja jaokaupa oleks see kompott ilmselt veel toredam.

Pistan siia üles ka ühe küpsisetordi Selgale valmistatud ja üles pildistatud tortide sarjast, mis vähemalt mõne peo mul endal ja ehk veel kellelgi pisut lihtsamaks teeb. Sest valmib see ruttu ja vähemalt oma kogemusest võin öelda, et maitseb päris paljudele. Kui äärerandiks paigutatud maasikad tunduvad natuke liiga ülevõlli pingutus (mul on ka selliseid päevi, nii et mõistan väga hästi), siis võib need tegelikult ära ka jätta. Ning muidugi võib suve jooksul proovida sama kooki teha ka teiste marjadega – näiteks vaarikatega.

Retsept valmis koostöös Selgaga ja selle leiab ka Nami-Namist.

Küpsisetort valge šokolaadi ja maasikatega

Britt Suvi pole veel alanudki, aga juba on millegipärast tunne, et see kohe-kohe otsa saab. Tuleb välja, et nädalalõppe, kuhu väljasõite ja kohtumisi pikkida, ongi septembrini üpris nigelas koguses ja suve… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 1 pakk karamellimaitselisi küpsiseid või klassikalisi küpsiseid (kasutasin Selga küpsiseid)
• 30 g võid
• 400 g toorjuustu
• 200 g valget šokolaadi
• 2 dl vahukoort
• 1 sl riivitud sidrunikoort
• 500 g maasikaid
• soovi korral veidi tuhksuhkrut

JUHISED

Purusta  120 g küpsiseid peeneks pudiks ja sega sulatatud võiga. Saadud segu suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vedrukinnitusega vormi. Viiluta u 5-6 maasikat pikkupidi ja äärista nendega soovi korral vorm. Sulata vesivannil šokolaad ja nirista  mikseriga vahustades toasooja toorjuustu hulka. Vahusta vahukoor ning sega šokolaadi-toorjuustusegu hulka. Pudista toorjuustusegusse järele jäänud küpsised ning u 100 g hakitud maasikaid. Vala saadud segu vormi ja lase üle öö külmkapis taheneda. Enne serveerimist eemalda vorm ja küpsetuspaber, vajadusel korrigeeri maasikaääristust. Tõsta kook serveerimisalusele ja kaunista tükeldatud maasikatega. Soovi korral puista peale veidi tuhksuhkrut.

Rabarbrihooaeg hakkab ennast küll vaikselt kokku pakkima, aga õnneks on minu väikese aia saak sel aastal nii kesine, et ühtegi märki rabarbritüdimusest küll näha pole. Pigem vastupidi – palju on toite, mida katsetada tahaks, aga aega jääb puudu. Nii et tegelikult on kõik aja ja rabarbri suhtes kenasti tasakaalus. Nadi on aga  muidugi see, et ma siin jälle oma rabarbrijutuga veel napilt reele jõuan. Ja kui arvestada, et meil põhja pool produktid niikuinii valmimisega hilja peale jäävad ja mina kroonilise hilinejana veel omakorda, siis ilmselt pööritab nii mõnigi lõunaeestlane peenras maasikaid pugides selle jutu peale praegu agaralt silmi. Aga kõik teised, kes te veel rabarbrit unustustehõlma paigutanud pole siis siin, palun väga, üks eriti mahlane ja hapukas kook!

Kasutasin koogi valmistamisel mandlijahu, aga mitte gluteenivaba eesmärgiga, nagu tihti tehakse, vaid just seepärast, et saada võimalikult pehmet ja mahlast tulemust. Natuke nisujahu seal hulgas teeb aga koogi käitumise minu meelest koostööaltimaks ja struktuuri samuti. Sidrunimahlast ja tuhksuhkrust “siirup” lisab veelgi mahlasust ja ka hapukat sidrunimaitset, aga selle kasutamine ei ole kuidagimoodi kohustuslik.

P.S. See värviline raamat koogitaldriku all on Bee Wilsoni “Swindled”, mis lisandus alles hiljuti mu lugemist ootavate raamatute kuhja. Tundub olevat vähemasti küll iga õuduka ja ajaloofännist toidunohiku unistuste raamat, mis räägib toidupettuste ajaloost alates mürgistest magustoitudest kuni petukohvini välja. Ootan juba, et saaks lehekülgedega krabistama asuda ja jagan kindlasti hiljem ka muljeid.

Rabarbri-toorjuustukook sidruni ja mandlitega

Britt Rabarbrihooaeg hakkab ennast küll vaikselt kokku pakkima, aga õnneks on minu väikese aia saak sel aastal nii kesine, et ühtegi märki rabarbritüdimusest küll näha pole. Pigem vastupidi – palju on… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 150 g võid
• 2 dl suhkrut
• 2 muna
• 2 dl mandlijahu
• 1 dl nisujahu
• 2 tl küpsetuspulbrit
• 350 g rabarbrit
• 0,5 sidruni riivitud koor
• ¼ tl soola
• Toorjuustukiht:
• 200 g toasooja toorjuustu
• 1 dl hapukoort (20%)
• 2 sl tuhksuhkrut
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• Lisaks:
• Peotäis mandlilaaste
• 0,5 sidruni mahl
• 2 sl tuhksuhkrut + soovi korral veidi veel koogile raputamiseks

JUHISED

Tükelda koorimata rabarbrid ja jaga kogus pooleks. Eralda suhkrukogusest 2 supilusikatäit ja jäta ootele. Vahusta toasoe või ülejäänud suhkruga ja lisa ükshaaval munad. Sega eraldi nõus kokku jahud, sool ja küpsetuspulber ning sega hoolega munasegu hulka. Lisa pool rabarbrikogusest, sidrunikoor ja sega samuti läbi.

Toorjuustusegu valmistamiseks sega toorjuust hapukoore ja suhkrutega korralikult ühtlaseks.

Õlita kergelt u 20×20 cm suurune koogivorm ja suru põhjale ja külgedele küpsetuspaber. Vala kolmveerand tainakogusest vormi, sellele omakorda toorjuustusegu ja lõpuks ülejäänud tainas. Sega kergelt pealtpoolt siiruviiruliseks. Sega ootele jäänud rabarber läbi 2 sl suhkruga, vala koogile ning kata mandlilaastudega. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni kook on kergelt kuldse jumega ja tahenenud. Lase enne lahti lõikamist kindlasti täielikult jahtuda. Serveermisel puista soovi korral peale tuhksuhkrut ja nirista kook üle tuhksuhkrust ja sidrunimahlast kokku segatud siirupiga.

 

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

Hurraa, Eesti maasikad on lõpuks valmis ja isegi enda tagasihoidlikust peenrast olen juba mõned üksikud eksemplarid leidnud! Kõige paremad niisama süües, aga sain nendest ka täitsa toredad ja imelihtsad suupisted Brie juustu ja valmis lehttainaga. Jaanipäeva suupistelauale minu meelest igati sobivad.

Turult maasikate ostmise strateegiat olen juba mõned korrad lihvima pidanud, sest heausklikult lettidele lähenemine ei ole alati just kõige paremaid tulemusi andnud. Peal ilusamad, all koledamad reegel kehtib maasikate puhul liigagi tihti ja on ka igati loogiline, eriti päeva teises pooles, sest tegu on kergelt lössi mineva kaubaga. Kõige paremini töötab siiani lahtise kauba, mitte karpidesse paigutatud kraami ostmine, kullipilk kombineeritud sõbraliku suhtlusega ja ebasoovitavate maasikate eemaldamine kohe peale märkamist. Veel paremaks meetodiks on kujunenud aga millegipärast see kui saata mees, soovitavalt koos väiksema lapsega, maasikaid tooma. Absoluutselt ja alati olen kõige kaunimad marjad saanud just nii. Olgu öeldud aga, et sama häid tulemusi ei pruugi see nipp anda Brie juustu hankimisel. Üks šampinjonidega konservkarbiversioon vaatab siiani mulle külmkapist vastu ja mul pole aimugi, mida sellega peale hakata.

Lehttaina puhul on kõige olulisem, et läbi küpseks ka põhi, seepärast torgin igasuguste pirukate puhul põhja kahvliga alati veidi auguliseks, et kuumus kenasti ringlema pääseks. Eriti niiskust eraldavate täidiste puhul on hea põhi ka kergelt eelküpsetada, muidu võid saada lössis põhja kena ja krõbeda asemel. Siinsete pirukaliste puhul aitab eelküpsetamine ja kerge noatöö aga tekitada ka kohevaid ja krõbedaid ääri. Sama meetodit saab kasutada ka suurema piruka puhul. Munaga võib ääri samuti määrida, aga mina seda tihti vajalikuks ei peagi, eriti siis kui kapist kõik munad parasjagu osa on saanud.

Ilusaid pühi, sõnajalaõisi ja ärge üle liiga suure lõkke siis ikka hüpake!

Maasika-brie lehttainaampsud

Britt Hurraa, Eesti maasikad on lõpuks valmis ja isegi enda tagasihoidlikust peenrast olen juba mõned üksikud eksemplarid leidnud! Kõige paremad niisama süües, aga sain nendest ka täitsa toredad ja imelihtsad suupisted… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 400 g võiga pärmi-lehttainast
• u 170 g brie juustu
• u 500 g maasikaid
• musta pipart
• tüümiani
• näpuotsaga suhkrut

JUHISED

Sulata tainas. Eemalda juustult koorik ja viiluta sisu. Seda on kõige mugavam teha otse külmikust võetud juustuga. Viiluta maasikad ja sega musta pipra, näpuotatäie suhkru ning tüümianilehtedega.

Lõika terava noaga tainaristkülikud pikkupidi pooleks ja tõmba omakorda iga saadud tüki äärtesse u 1 cm laiune “raam”, aga nii, et nuga tainast päris läbi ei lõika. Torgi keskmine osa kahvliga kergelt auguliseks. Küpseta saadud tainapõhju küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 190-kraadises ahjus u 7 minutit, kuni tainas on kerkinud, aga siiski veel kahvatu. Võta plaat ahjust ja suru pirukapõhjade keskmist osa nt. teelusika abil alla. Lisa brieviilud keskmisele osale ja küpseta veel u 10-12 minutit, kuni juust on sulanud ja kergelt jumekas ning pirukapõhi kena ja kuldne.

Tõsta pirukapõhjadele maasikaviilud, puista peale veel veidi musta pipart ja tüümianilehti ning serveeri kohe.

Ma arvan, et siinsetele lehekülgedele on viimasel ajal liigagi palju magusat sattunud ja oleks paras aeg seda mustrit pisut murda. Juba näiteks sellepärast, et tegelikult ei ole meil kodus iga päev söögiks kook. Vahel näiteks teen hoopis seda kana siin. Korraliku nime ei oska talle anda, sest ega see pole õieti frititud krõbekana, pole ka päris jaapanipärane katsu ega ka ehe šnitsel, vaid pigem midagi nende kõigi vahepealset. Fakt on aga see, et järele ei jää ühtegi tükki ega purupoegagi ja ükskord üritas seda laualt varastada isegi kass.

N.ö. “orientaalset šnitslit” võib valmistada nii fileest kui kintsulihast. Ma ise eelistan pigem viimast just maitse tõttu, aga ka seepärast, et kintsuliha on alati pisut koostööaltim kui filee. Midagi ei juhtu, kui see paar minutit kauem pannil on, samas kui rinnaliha sekunditega tallanahaks võib  muutuda. Paneerimine muidugi pehmendab sellist järsku maandumist pisut ja tegelikult on see toit fileega valmistatult ka väga maitsev. Lihtsalt sisetunnet ja kella peab natuke rohkem jälgima. Mõlemad tükid tasub aga enne pannile panemist alati vähemalt pool tundi varem külmikust välja võtta, sest muidu ehmatab kana ennast pannil kangeks (naljaga öeldud aga tõsiselt mõeldud). Natuke õhulisem ja suurema puruga jaapanipärane panko riivsai on paljudes kauplustes tänapäeval müügil ja olgu igaks juhuks öeldud, et hariliku riivsaiaga oleks seda parem küll mitte asendada, sest see õige ja mõnus krõbedus on puhtalt panko teene. Aasiapärasema iseloomuga tšillimajoneesi valmistamiseks kasutan tavaliselt kas srirachat, mis on taipärane tšillikaste või Koreast pärit gochujangi fermenteeritud tšillipastat, mis on natuke maisema nüansiga eriti umamine pasta. Mõlemad võivad olenevalt tootjast olla päris äkilised, nii et tšillihirmu korral tuleb väike ettevaatus kasuks. Varieerimine ei ole muidugi keelatud ja seepärast sobib kastmesse ka adžika, kui hoopis seda juhtub kapis olema või siis kasuta lihtsalt laimimahlaga maitsestatud majoneesi.

Loodan, et maitseb! Toredat nädalavahetust ning tantsige siis ikka jalad valusaks ja laulge hääled seksikalt kähedaks. Isegi siis kui peole ei lähe.

Krõbe kana pankoga ehk orientaalne šnitsel

Britt Ma arvan, et siinsetele lehekülgedele on viimasel ajal liigagi palju magusat sattunud ja oleks paras aeg seda mustrit pisut murda. Juba näiteks sellepärast, et tegelikult ei ole meil kodus iga… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 4 kanafiled (või kondi ja nahata kintsuliha)
• 1 hakitud küüslauguküüs (või u 1tl küüslugupulbrit)
• 1 sl riivitud värsket ingverit (või 1 tl jahvatatud ingverit)
• 1 sl sojakastet (või magusat sojakastet e ketjap manis'i)
• 1 sl riisiäädikat
• 1 sl worcesteri kastet
• 1 muna
• u 2 dl pankot ehk jaapanipärast riivsaia
• õli praadimiseks
• Tšillimajonees:
• 1 dl majoneesi
• 1 sl srirachat või gochujangi tšillipastat
• 1 sl sojakastet
• sorts laimimahla

JUHISED

Aseta kanalihatükid ükshaaval kahe toidukile vahele ja tao lihahaamriga lapikuks. Sega kausis kokku ingver, küüslauk, soja, äädikas ja worcesteri kaste, lisa kana ja hõõru korralikult liha marinaadiga kokku. Kata toidukilega ja lase vähemalt pool tundi toatemperatuuril maitsestuda. Võid hoida aga ka külmkapis kasvõi kuni järgmise päevani. 

Vala ühte kaussi panko, teise lahti klopitud ja kergelt soolaga maitsestatud muna. Eemalda kanatükkidelt majapidamispaberi abil liigne marinaad ja pista kana algul munasegusse, seejärel pankosse. Edasi vala keskmisest kergelt kuumemale pannile julge sorts õli ja tõsta kana sellele särisema. Prae u 2 minutit kummaltki poolt, kuni kana on kena ja kuldpruun. Tee sama teiste tükkidega. Lõpetuseks tõsta “šnitslid” küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja kuumuta 200-kraadises ahjus veel 5-8 minutit (fileesid vähem, kintsuliha julgemalt).

Serveeri värske salati ja kurgiga ning kõrvale keeruta majoneesist, tšilli- ja sojakastmest ning laimimahlast kokku kaste. Ürtidest sobib ühtviisi hästi selle komplekti juurde nii roheline sibul, murulauk kui koriander.