Niisiis, šarlott ehk charlotte russe nagu seda vahel nimetatakse. Viimase hetke postitus, sest metsmaasikaid olen siin Põhja-Eestis metsajooksuradadel küll veel kohanud, kuid nende aeg on ametlikult siiski lõpusirgel. Sellise paraja koogipeotäie peaks aga kokku saama küll. Tegelikult ei pea seda kooki aga üldse ilmtingimata just metsmaasikatega valmistama – hästi sobivad ka metsmustikad, aedmaasikad, ning ka mustad sõstrad (kuna viimased on hapumad, siis tuleks lihtsalt suhkrut maitse järgi ehk natuke lisada).

Kuna postituste vahe on päris pikaks veninud, siis retseptile lisaks ka väike loetelu viimase aja toredamatest avastustest. Näiteks täiesti toiduvälise põikena käisin kinos Sõprus vaatamas Lõuna-Korea filmi “Parasiit”, mis pole võib-olla küll päris igale maitsele, kuid igal juhul raputav kogemus, kus saab nii naerda, karta kui ka paljude eluliste asjade üle järele mõelda. Väga meeldis ja soovitan soojalt.  Väisasin ka koos oma vägagi lihameelse abikaasaga uut veganrestorani The Plant (aitäh soovituse eest, Kairi-Ly!). Väga sõbralik ja kena restoran toreda menüüga (proovisime ära ka hernevalgust beyond-meat burgeri) ning ma väga loodan, et sel õhtul päevakoogina välja pakutud šokolaadikook leiab tee põhimenüüsse, sest see oli lihtsalt jumalik. Mõnusa meeleoluga on ka vahemereline La Rumbi Kalaranna piirkonnas Rumbi tänaval, kus saab ehedast toorainest mõnusaid suupisteid ja poekese enda maaletoodud veine nautida nii kohapeal kui endaga koju kaasa võtta. Kes pole veel sinna jõudnud, siis minge kindlasti. Mina lahkusin sealt purgi kapparite ja roosa txakoli’ga, mis on väga tore kerge kihinaga suveõhtuvein Baskimaalt. Veel leidsin enda jaoks ka toreda eestikeelse podcasti “Vala välja”, mis käsitleb kõike joogikultuuriga seonduvat ja väga mõnusas ja vabas meeleolus. Ma olen muidu enamaltjaolt brittide “High Low” podcasti suur fänn ja kuulan veel mõnda tükati, kuid  eestikeelseid  väga mitte. Selles osas tuleb aga hakata vist nüüd meelt muutma.  Näiteks viimati arutleti alkoholiseaduse üle, eelviimase saate külaliseks oli minulgi sommeljeekoolis õppejõuna tarkust jaganud mitmekorde Eesti parim sommeljee Ketri Leis ja teistes saadetes arutatakse läbi veel palju teemasid mis ei puuduta aga ainult alkoholi või veini vaid näiteks ka kohvi, džinni, kokteile jne. Ja heietuse lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et muidugi meeldis mulle veel, et viimases LP nädalalõpulehes oli raamatusõber ja hobikokk Jaan Martinson üllatusena ette võtnud hoopis minu supiraamatu ja sealt vist ikka ka mõne proovimist väärt mõtte leidnud.

Aga koogist ka nüüd ikka. See on minu mälus vist küll ka kõige esimene kook, mille valmimisprotsessi ma nii umbes kümnesena suu lahti ja täiesti lummatult algusest lõpuni naabrinaise köögis Hiiumaal jälgisin. Nii et minu jaoks nostalgiakook ja tore, et ka mu enda lastele see väga meeldib.
Selle valmistamisel tuleb teha ehk paar sammu rohkem kui lihtsalt tainas kokku ja ahju, kuid tegelikult midagi väga keerulist siin pole ja kõik valmib kiiresti. Kook vajab ise lihtsalt pisut külmikus tahenemist ja see ajakulu ongi ehk kõige suurem. Edukalt saab siin ka viilida – näiteks kui kasutad valmisbiskviiti ja valmismoosi, on juba paar sammu kokku hoitud. Aga ise tehtud on mõistagi kõige parem.

Metsmaasikašarlott

Britt Niisiis, šarlott ehk charlotte russe nagu seda vahel nimetatakse. Viimase hetke postitus, sest metsmaasikaid olen siin Põhja-Eestis metsajooksuradadel küll veel kohanud, kuid nende aeg on ametlikult siiski lõpusirgel. Sellise paraja… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 4 muna
• 2 dl suhkrut (Dansukker)
• 1 dl jahu
• 0,5 tl soola
• 1 tl küpsetuspulbrit
• Täidis rullbiskviidile:
• 200 g (mets)maasikaid
• 0,5 dl suhkrut (Dansukker)
• (või u 3 dl valmismoosi)
• Täidis:
• 2 dl vahukoort
• 300 g maitsestamata kohupiimakreemi
• 200 g (mets)maasikaid (või metsmustikaid)
• 1,5 dl suhkrut (Dansukker)
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• 1 sl riivitud sidrunikoort
• 6 lehte želatiini

JUHISED

Rullbiskviidi täidise valmistamiseks hõõru maasikad suhkruga (võid aga kasutada ka harilikku moosi). Rullbiskviidi valmistamiseks vahusta mikseri abil munad ja suhkur tugevaks vahuks. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool ning lisa korralikult aga õrnalt segades munavahule. Vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 225 kraadi juures u 8 minutit, kuni biskviit on pealt kena ja kuldpruun. Kummuta biskviit suhkruga üle puistatud küpsetuspaberilehele ning määri kokku hõõrutud marjadega või maasikamoosiga. Keera biskviit rulli ja lase jahtuda.

Täidise valmistamiseks pane želatiinilehed külma vette likku. Vahusta koor 0,5 dl suhkruga ja sega kohupiimakreemi, sidrunikoore ja vanillisuhkruga. Jäta peotäis marju kõrvale. Hõõru ülejäänud maasikad järele jäänud 1 dl suhkruga ning sega kreemi sisse. Pigista želatiinilehtedest liigne vesi välja ja sulata need vesivannil. Selleks pane želatiin kaussi ja aseta see väiksema poti kohale, milles paari sõrmelaiuse jagu vett. Lase vesi keema ja sega – želatiin sulab kuuma auru kohal. Tõsta kuhjaga supilusikatäis kohupiimasegu želatiini hulka ja sega kiirelt ning hoolega läbi. Vala see segu samuti hoolega segades või vispeldades ülejäänud kohupiimasegu hulka. Sega lõpuks sekka veel peotäis metsmaasikaid või kui kasutad aedmaasikaid, siis tükelda need eelnevalt.

 

Vooderda sobiva suurusega kauss toidukilega ja kata kile omakorda viilutatud rullbiskviidiga. Vala kiirelt kaussi kohupiimasegu. Tasanda ääred ja suru üle jäänud biskviiditükid kohupiimasegusse koogipõhjaks (neid ei pea jaguma ühtlaselt). Tõmba toidukile üle koogi kokku ja jäta kausitäis külmikusse üle öö tahenema. Serveerimisel kummuta kandikule ja kaunista soovi korral värskete maasikatega.

• Retsept valmis koostöös Dansukkeri ja D-kokaraamatuga

Millegipärast on marju, mis koduaedades põõsa looka rebivad, aga turult pead neid tikutulega otsima. Tikker tundub olevat igatahes üks nendest. Ei tea, kas see on tingitud okkalisest mainest või sellest, et  Läti maasikas ja Ungari ploom võtavad lihtsalt kogu ruumi letil ära. Eks tikriaeg ole ka muidugi omadega otsakorral, mis sest, et meil need veel enamalt jaolt korjamata. Kellel seda haruldast marja juhtumisi samuti veel küllaga käes, saab valmistada tikrikreemi ning nautida seda näiteks beseerulli või mõne muu meelepärase magustoiduga.

Retseptist endast natuke ka. Võib tunduda küll, et munakollaseid läheb kreemi sisse kole palju, aga see on siinse retsepti puhul puhtpraktiline käik, et ära kasutada beseest järele jäänud materjali. Kasutada võiks kindlasti hapukamat tikrisorti ja mulle endale meeldib just see tumedamate tikritega variant, sest nii jääb värvus ka kena ja erk. Kui happesust tikrites vajaka jääb, võib lisada veidi sidruni- või laimimahla. Kreemi jääb tõenäoliselt ka järele ja see säilib külmikus steriliseeritud kinnises purgis nädalajagu. Kui niisama purki pistmiseks tikrikreemi teha, võib sama koguse puhul võtta kasutusele ka hoopis kolm tervet muna koos munavalgega ja need eelnevalt kergelt lahti kloppida. Kellele rull ise marjavaene tundub, siis hästi sobivad kreemile lisaks ka nii mustikad, vaarikad kui mustsõstrad. Lao need lihtsalt täidisele enne koogi rulli keeramist.

Toredat saabuvat nädalavahetust ja head seene- ning mustikaõnne! Kuulsin jutte, et Hiiumaal pidavat viimased praegu eriti pirakad olema.

Beseerull tikrikreemiga

Britt Millegipärast on marju, mis koduaedades põõsa looka rebivad, aga turult pead neid tikutulega otsima. Tikker tundub olevat igatahes üks nendest. Ei tea, kas see on tingitud okkalisest mainest või sellest,… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Besee:
• 7 toasooja munavalget
• 380 g ekstrapeent suhkrut (Dansukker)
• 2 sl maisitärklist
• 1 sl sidrunimahla
• peotäis mandlilaaste
• Tikrikreem:
• 350 g tikreid
• 7 munakollast
• 2 dl suhkrut
• 100 g võid
• Lisaks:
• 2 dl vahukoort 35%
• 200 g toasooja maitsestamata toorjuustu
• 2 sl tuhksuhkrut (Dansukker)
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• Peotäis tikreid ja veidi tuhksuhkrut peale puistamiseks

JUHISED

Alustuseks valmista tikrikreem. Selleks vala tikrid väiksemasse potti, lisa u 0,5 dl vett ja keeda kaane all ca 5 minutit, kuni tikrid on pisut pehmenenud. Püreesta saumikseriga ja suru läbi sõela. Eralda munakollased valgetest (tee seda hoolikalt, nii et kõik muvalged jääksid kollastest puutumata) ja sega väiksemas metallkausis suhkruga. Lisa vähehaaval segades veidi jahtunud tikrisegu ja tükeldatud või. Kuumuta segu vesivannil. Selleks vali pott, mille kohale kauss kõige paremini sobitub ja vala potti paari-kolme sentimeetri jagu vett. Tõsta kauss poti kohale ja kuumuta kesmisel kuumusel puulusikaga segades, kuni tikrisegu pakseneb. See võtab aega umbes 7-8 minutit. Vala tikrikreem läbi sõela purkidesse ja jahuta.

Besee valmistamiseks vahusta toasoojad munavalged pehmete tippudeni, seejärel asu järk järgult, samal ajal vahustades suhkrut lisama. Vahusta u 7-10 minutit, kuni munavalgesegu on paks ja läikiv ning kahe sõrme vahel ei ole tunda suhkruterasid. Lisa sidunimahl ja sõelu juurde tärklis ning vahusta madalamal kiirusel korraks veel, aga ainult niipalju, et tärklis seguneks. Kata ca 30×40 cm suurune küpsetusplaat kergelt õliga ja suru sellele küpsetuspaber. Kata plaat võimalikult ühtlaselt munavalgeseguga, puista peale mandlilaastud ja küpseta 170-kraadises ahjus (alt ja ülalt kuumusega) u 20 minutit, kuni besee on pealt krõbe ja mandlilaastud kuldse jumega. Tõsta ahjust ja lase mõni minut plaadil jahtuda, seejärel kummuta lauale asetatud ja tuhksuhkruga ülepuistatud teisele küpsetuspaberile. Eemalda ettevaatlikult paber ja lase beseel jahtuda.

Vahusta toorjuust, vahukoor ja suhkrud paksemaks vahuks ja sega kergelt u 1 dl jahtunud tikrikreemiga. Kata saadud seguga besee ja rulli võimalikult tihedalt kokku. Aseta kuni serveerimiseni külmkappi. Võid rullida besee koos täidisega ka sama küpsetuspaberi sisse, millele ta kummutasid ja hoida kuni järgmise päevani külmkapis. Serveerimisel puista koogile tuhksuhkrut ja kaunista soovi korral tikrite ja piparmündilehtede ja –õitega. Lõika viilud, tõsta neile veel tikrikreemi ning puhastatud ja poolitatud värskeid tikreid ja serveeri.

*Retsept valmis koostöös Dansukkeri ja D-kokaraamatuga

On jälle kätte jõudnud see aeg, mil pahaaimamatult perekonda või tuttavaid külastades saabud koju sületäie õunte, suvikõrvitsalaadungi või tomatikorviga. Ma ise olen sel aastal teoorias küll kõvasti tugevam kui praktikas, kuid õnneks on suguvõsas ja tutvusringkonnas rohenäppe, kel aiaõnne rohkem kui küllaga olnud, nii et kõik ongi kenasti tasakaalus.

Caponata on tegelikult Sitsiiliast pärit köögiviljaroog,  mille peaosas särab tõepoolest baklažaan, kuid oluline osa on ka selleril ning tihti ka tomatil, oliividel ja kapparitel. Ütlen kohe välja, et tegelikult ühte korralikku caponatat nii ei tehta ja viimast süüakse pigem eelroana koos saiaga kas soojalt või külmalt (ei mingit pastat!). Valmib see ka pigem pliidil podisemise käigus. Aga et see argise iseloomuga roog on inspiratsiooni saanud just sitsiillaste kuulsast toidust ning natuke maitselt seda ka meenutab, siis saigi ta praegu endale säärase intrigeeriva pealkirja. Loodan, et keegi mu bravuurikast käitumisest nüüd hingepõhjani ei solvu ja luban vastukaaluks siia varsti ka ühe veidi caponatalikuma caponata üles riputada, sest see on üks mu lemmikumaid köögiviljatoite tegelikult ka ning praegune aastaaeg on selle valmistamiseks just see kõige õigem. Siinne pastaroog on lihtsalt minu meelest üks üpris praktilist (ja maitsvat) laadi moodus köögiviljade kasutamiseks, nii et kõik hea eesmärgi nimel.

Retsepti on lihtne ka enda jaoks sobivamaks “tuunida” või mõne näpuliigutusega veidi muuta. Mõned soovitused:

• Kui eelistad vedelatamat konsistentsi, lisa koos tomatitega u 1 dl passatat (vedela koostisega püreestatud ja konserveeritud tomatid) ja/või lase köögiviljadel ahjus veidi rohkem pehmeneda.
• Lisa koos tomatitega  1 sl rosinaid. Tundub võib-olla  imelik, aga see annab roale kergelt magusa meki ja põnevama nüansi. Võid aga lisada ka veidi mett või suhkrut, et hapukaid maitseid tasakaalustada.
• Rösti pannil väike peotäis seedermänniseemneid ja lisa need valmis roale
• Puista toidule paar-kolm supilusikatäit hakitud värsket peterselli või peotäis basiilikulehti (ürdihullu erisoovitus!).
• Kirsstomatite asemel võid muidugi kasutada ka tükeldatud suuremaid tomateid. Loomulikult ikka neid õigeid ja hooajalisi.

Toredat kooliaasta algust ja leebet köögiviljauputust!

Britt On jälle kätte jõudnud see aeg, mil pahaaimamatult perekonda või tuttavaid külastades saabud koju sületäie õunte, suvikõrvitsalaadungi või tomatikorviga. Ma ise olen sel aastal teoorias küll kõvasti tugevam kui praktikas,… Prindi retsept

Kogus: 4-6

KOOSTISOSAD

• 200 g (täistera) pennet
• 1 baklažaan
• 1 punane sibul
• 3 küüslauguküünt
• 1 sellerivars
• 1 suvikõrvits
• 1 paprika
• 1 punane tšilli (ole tagasihoidlikum, kui eelistad mahedama maitsega toitu)
• 500 g kirsstomateid
• Lisaks:
• 10 musta kivita oliivi
• 2 sl väikesi kappareid
• 1 sl punast veiniäädikat
• 1 tl kuivatatud punet
• Soola, pipart, oliiviõli
• parmesanilaaste

JUHISED

Tõsta ahjuplaadile või -pannile tükeldatud baklažaan, paprika, tükeldatud seller, sektoriteks lõigatud sibul ja terved, kergelt muljutud küüslauguküüned. Sega õliga ja maitsesta kergelt pune ja soola-pipraga. Küpseta 200-kraadises ahjus u 20 minutit. Lisa tomatid (võid osad nendest poolitada ja osad terveks jätta), tükeldatud suvikõrvits, hakitud tšilli ja oliivid, kapparid ja veiniäädikas (veidi mett või suhkrut teeb ka head. Vt.soovitusi) Küpseta veel u 15 minutit. Samal ajal keeda soolaga maitsestatud vees valmis pasta, kurna ja loputa kergelt külma veega, et pasta üksteise külge kinni ei jääks. Sega köögiviljadega ja küpseta veel 5 minutit. Puista peale juustulaaste ja serveeri.

*Retsept ilmus ka juuli-augusti ajakirjas Toit&Trend (Rimi)

“If your wife locks you out of the house, you don’t have a problem with your door” – nii ütleb Anne Lamott kirjutamisbloki kohta oma raamatus “Bird by Bird”. Olen üpris kindel, et sama kehtib ka blogimisbloki kohta. Preguses sotsiaalmeediamöllus väikese pausi tegemine, et oma mõtteid ja proriteete natuke koondada on aga vist päris levinud ja isiklikult tahaks loota muidugi, et igati mõistlik käitumine. Järjepidevus on aga kahtlemata voorus, nii et loodan seda külge ka endas veidi rohkem arendada. Täitsa niimoodi egoistlikult ja iseenda pärast, sest toit ei saa internetist küll ilmselt kunagi otsa.

Lisaks sellele ahjukale allpool, on vahepeal juhtunud veel palju toredaid asju. Näiteks asutas minu kallis väike õde Grete (kes nüüdseks on tegelikult muidugi juba täiskasvanud naiseks sirgunud ja kolme toreda tütre ema ka veel pealekauba) koos oma sõbranna Mariga elustiilipodcasti “Draamatud”, mida ma nüüd iga nädal kuulan ja muidugi ka soovitan. Neil oli just hiljuti kümnenda saate juubel, nii et võiks öelda, et selle sama järjepidevuse osas mul eeskujusid on. Juubelisaatest sain näiteks väärt soovituse Seth Godini viimase raamatu näol, aga teemade osas on neil seal suhteliselt muretu kulgemine näiteks investeerimisest, jooga, seksi, loovuse ja turunduseni välja. Laupäevahommikuse koristamise taustal igati meeleolukas kuulamine vähemalt mulle küll, aga usun, et paljudele veel.

Veel lugesin lõpuks läbi ka Bee Wilsoni raamatu “The way we eat now”. Kuigi Wilsoni teistest raamatutest ja artiklitest ( ta kirjutab erinevatel toiduteemadel ka Guardianis ning WSJ Table Talk kolumnis ) on alati midagi kõrva taha panna, on tema toitumisalased väited minu jaoks siiani kohati ehk liiga must-valgena tundunud. See raamat aga meeldis väga. Eks ka siin oli teemasid, mis nii palju ei kõnetanud või võõraks jäid nagu näiteks kas või  toiduasendajate peatükk. Ma lihtsalt ei suuda parimagi tahtmise juures ette kujutada, kuidas ainult pulbriga segatud veest on võimalik elada ja sellest rõõmu tunda. Tuleb välja aga, et teatud ringkondades on see igati popp. Vägagi palju jagus aga mõtlemisainet tänapäevaste toitumisharjumuste ja valikuvõimaluste osas. Ning toidukäitumise osas üldiselt. Samuti saab muu hulgas teada, kuidas näiteks terve riigi toitumisharjumusi paremuse poole pöörata Lõuna-Korea eeskujul või siis vastupidisest näitest Mehhiko näol. Nii et jaa, minu arvates tasub kindlasti lugemist.

Muidugi olen ka kolepalju süüa teinud. Üks suur lemmik juba suve lõpust saati ongi seesama suvikõrvitsaroog. Mina teen seda Kalamatsi ricottaga, mis on valmistatud kahe piima vadakust ehk siis kitsepiima  ja lehmapiima omast. Väga mõnusa maitse ja tekstuuriga ning üldse mitte liiga “kitsene” kui kellelgi see hirm peaks olema. Kui mõnda muud ricottat kasutada, siis võiks täidist enne kõrvitsasse pistmist kindlasti maitsta ning vajadusel maitseainete või parmesaniga veidi maitset timmida. Lapsed seda toitu muidugi süüa ei pruugi, aga isadele võib isegi meeldida. Vähemalt mõnele, keda ma tean, küll.

Ricottaga täidetud suvikõrvitsad tomatikastmes

Britt “If your wife locks you out of the house, you don’t have a problem with your door” – nii ütleb Anne Lamott kirjutamisbloki kohta oma raamatus “Bird by Bird”. Olen… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 2 suvikõrvitsat
• 200 g ricottat (näiteks Kalamatsi ricotta)
• 2 küüslauguküünt
• 6 päikesekuivatatud tomatit
• 3 sl hakitud värsket peterselli + 1 sl valmis toidule puistamiseks
• 400 ml passatat (püreestatud tomatite konserv)
• u 12 kirsstomatit
• 2 sl riivitud parmesani + peale puistamiseks
• oliviõli
• soola, pipart

JUHISED

Poolita suvikõrvitsad pikkupidi ning uurista teelusika abil sisu välja, kuid mõistlikus ulatuses ja mitte päris koorepiirini välja. Haki saadud materjal ning üks küüslauguküüs ja kuumuta pannil väheses õlis u 5 minuti jooksul pehmeks. Sega pannitäis ricotta ning väikesteks tükkideks hakitud päikesekuivatatud tomatitega ning sega sekka hakitud petersell ning 2 sl riivitud parmesani. Maitsesta soola-pipraga. 

Vala ahjuvormi tomatipüree ja sega sisse hakitud küüslauk ning maitsesta soola-pipraga. Tõsta kastmesse suvikõrvitsad ja jaga nendesse ricottasegu. Tõsta vormi ka tomatid ning puista suvikõrvitsatele veel veidi parmesani ning nirista üle supilusikatäie oliiviõliga. Küpseta 180-kraadises ahjus u 30 minutit. Valmis toidule puista hakitud petersell ja serveeri.

Kuna väga paljud on küsinud, et “kuidas oli”, siis panen siia kirja ka väikese muljetamise. Ei olnud tegelikult plaanis ja pildimaterjaliga on seepärast ka natuke nadid lood, ridikül ka kahjuks seekord fotoaparaati ei mahutanud. Instalugudes on aga mõni meenutus õnneks olemas ja kõige parema kvaliteediga mobiilisalvestus läheb siis seekordseks avapildiks, nii et palun mitte pahandada esteetilise ebakõla pärast.

Nädal algas siis nimelt vägagi meeleoluka Ideas/Flavours/Experiences toiduüritusega, mis toimus Kultuurikatlas käsikäes Joogifestivaliga. Kohe alustuseks olgu öeldud, et tõeliselt tore on siinsamas meie väikeses Eestis nii lähedalt näha ja kuulda toidumaailma suurkujude kogemusi ning lugusid. Väga loodan, et see traditsioon ka edaspidi jätkub. Huviliste arv tundus mulle algul küll nadivõitu, kuid Joogifestivali ja tõenäoliselt sellega kaasneva soodsama sissepääsu ning White Guide hindamisel osalenud restoranirahva arvelt kasvas see pärastlõunaseks ajaks päris korralikuks saginaks. Restoranide edetabelit ma siinkohal kommenteerima ei hakka, aga kõik kes soovivad, leiavad selle siit.

Muidugi meeldis Heston Blumenthali siiras ja avatud sõnavõtt, olenemata sellest, et liiklusolud lubasid sellest alles poole pealt osa saada. Olen aga vägagi nõus, et eneseteostuse suurim vaenlane on hirm. Blumenthali  nõuandeks selles osas on võtta oma elus pealtvaataja rolli asemel kangelase oma, väikeste võitude üle rõõmu tunda ja nii julgustükkidele kasvupinnast rajada. Lihtne öelda, raske teha, aga kahtlemata tõsi.  Rõõm oli näha ja kuulda ka kodusest raamaturiiulist juba tuttavaks saanud Niklas Ekstedt’i inspiratsioonilugusid. Näiteks sai elusal tulel kokkamisest tema suur kirg hoopis olude sunnil, sest suvisel ajal ei olnud võimalik ehitusjärgus majja kuidagi moodsamaid võimalusi hankida. Niisiis tuligi pajad, malmpannid ja lõkketuli appi võtta.  Eks igalt esinejalt oli aga midagi uut ja põnevat teada saada. Näiteks seda,  kui peeneks on võimalik restoraniturundusega tänapäeva tehniliste võimalustega minna ning kuidas külastajaid nende endi teadmata kiiremini lahkuma sundida või siis vastupidi õhtusel ajal pikemat aega mõnusalt aega veetma saada. Või mis õhutab toidukohas tervislikumaid või hoopis vastupidiseid valikuid tegema. Selgub, et taustamuusikal on tohutu jõud.

Ka teine, rohkem meediamaailmale pühendatud plokk, oli meeleolukas, kuigi kordades väiksema pealtvaatajate hulgaga. Viimasest oli muidugi kahju. Kahju oli ka sellest, et esimese hooga ei leidnud ma seda va Puupakusaali üles ja mind juhatati hoopis ühele teisele, restoranirahvale ja teenindusele keskenduvale loengule, mida ma kavast ei leidnuki. Oli ka huvitav, aga minu jaoks ehk veidi liiga spetsiifiline. Peale tõhusamaid otsingumeetmeid jõudsin aga õnneks õigesse saali ka. Sloveeniast pärit ajakirjanik Kaja Sajovic kurtis näiteks, et nende kohalik lugeja ei võta põrmugi hästi vastu high-end restoranidest kirjutatud lugusid nagu ka maailma mastaabis Sloveenia tõmbenumbriks saanud Ana Roš’i ja tema restorani Hiša Franko kajastamist. Minu suureks üllatuseks ütles ta, et kirjutab Anast pigem nii vähe kui võimalik, sest suurem osa kaasmaalaste kommentaaridest on negatiivsed. Sajovic on muide ka kaastoimetaja Ana Roš’i peagi ilmuvale raamatule “Sun and Rain”, mis peaks sisaldama nii lugusid Ana elust enesest, aga ka retsepte. Rootsi toiduentusiasti ja ürituselgi üles astunud ajakirjaniku Mattias Krooniga koos ette võetud angerjapüügilugu meenutas Sajovic aga küll hea sõnaga. Esindatud olid veel nii Financial Times, Rootsi Gourmet Magazine ja Türgi mainekas ajakirjanik Aylin Tan. Kuigi sõnavõtud olid toredad ja nalja visati palju, siis jäi kõlama kriitika tänapäevase kiir- ja klikimeedia osas, kus sageli ei parandata  teistest artiklitest kopeeritud lõikude kirjavigasidki. Jututeemad olid muidugi palju laiemad, kui siin kiirelt ette on võimalik vuristada.

Võtsin osa ka vee meistriklassist, kus tiitlitega pärjatud sommeljee Alice Bongiorni juhendamisel sai palju paremini selgeks, millal ühe või teise toidu/veini juurde sobib rahulik või mulliga vesi. Kui päris aus olla, siis veel mõni kuu tagasi tundus see teema minu jaoks natuke juuksekarva lõhki ajamisena, aga tõepoolest saab nii maitseelamusi veelgi pikendada ja ka täiendada. Järele proovitud! Fakt on aga see, et nüüd tuleb hakata õhtusöökide kõrvale tellima samuti mõlemat – nii mulliga kui mullita vett.

Paraku kattusid mõned esimese ja teise osa  loengud ning Nordic Cicerone Cup’i ehk Põhjamaade parima õllesommeljee valimised ning ka hea tahtmise korral ei olnud võimalik ennast toimuva vahel osadeks jagada. Nägin ainult võistluse võitnud Helen Aasmanni viimast etteastet, mis aga muidugi isegi pelgalt pealtvaatajana käed värisema pani. Tohutu pinge ja žürii ning pealtvaatajate kritiseerivate pilkude all selliste pedantset täpsust nõudvate ülesannetega hakkama saamine on minu arvates ikka tõeline vägitegu. Ja see jutt kehtib muidugi kõigi finalistide kohta.

Joogifestivali tootjate ala väisasin samuti põgusalt, aga tegime kursaõe ja klaasidega kiired tiirud erinevate rabarbrivahuveinide lähistel. Saime maitsta näiteks pea aasta pärmisettel seisnud ägedat vahukat ja väga meeldis mulle ka Habaja Viinavabriku traditsioonilisel meetodil valminud “Rabarber”. Kodukappi võtsin Murimäe “Viveinaks” punaveini, et saaks külalisi puhtalt oma lõbuks veini päritoluga segadusse ajada. Murimäe kuslapuuvein “Ukulele” pälvis muide ka Joogifestivali parima puuvilja-marjaveini auhinna ja selle üle saab ainult rõõmus olla (ütleb paar kuud tagasi isegi Murimäe viinamarjatalgutel osalenud  siinkirjutaja).

Ausõna, tegin praegu nii lühidalt kui sain. Igaks juhuks ütlen ka, et see on puhtalt omal algatusel kirjutatud lugu ning ausõna, väga tore ning hariv oli. Loodan, et järgmisel aastal jälle!

See retsept ilmus tegelikult ka Dansukkeri D-kokaraamatus ja pistan ka siia blogisse selle üles. Minu meelest väga mõnus kümne minuti amps, mis erilisi ettevalmistusi ei vaja. Kasutan aga võimalust ja panen kirja ka veidi juustuheietust, sest kuigi Camembert on poelettidel üpris levinud kaup, pole mina seda õiget päritolutunnusega varustatud juustu veel Eestist leidnud. Retsepti osas ei ole aga tarvis nüüd pead kaotada, sest poekaup sobib ahju pistmiseks väga hästi (ja ehk isegi paremini, kui haruldane Camembert de Normandie, mida ma vist küpsetada või praadida ei raatsikski). Nimelt võib Prantsusmaal,  Normandias kuulsaks saanud Camembert juustu tegelikult valmistada mitmel pool ja nimetus pakendil tähendabki üldjuhul juustutüüpi. Ehk siis supermarketi riiulist haaratud paari eurone  poolpehme valgehallitusjuust pärit olla pärit ka näiteks Poolast.

Ürikud koduses raamaturiiulis räägivad, et Camembert‘ kuulsusrikas teekond sai alguse tänu Normandia talunaisele Marie Harel’le, kes Prantsuse Revolutsiooni ajal varjas Brie piirkonnast põgenenud ja süüdimõistetud munka – viimane jagas tänutäheks nippe,  mida Marie ka oma juustude valmistamisel edukalt rakendama asus (tundub küll olevat rohkem legendi-mõõtu jutt, sest tõendeid leiduvat vähe, aga kujutan ette, et kui juustu saamisloost peaks valmima filmiversioon, siis see annaks kindlasti tublisti jumet juurde). Igatahes ei saabunud juustu edu üleöö – aega võttis näiteks seegi, et pealispind  kena ja valge jääks, sest varem oli see kuuldavasti hoopis sinakas. Kui aga ühel Marie järeltulijatest õnnestus aastal 1863 anda juustu maitsta Napoleon III –ndale endale, sai see valitseja suureks lemmikuks. Napoleon sattus Normandiasse nimelt tänu värskelt valminud raudteele, mille järele proovimiseks oli ta oli sõitnud sinna kanti ratsavõistlust vaatama.  Et juust oli pärit külast nimega Camembert , siis hakati seda ka nii nimetama. Oluline roll juustu veelgi laiemal levikul oli ka puidust karpidel, mis võeti kasutusele alles 1890-ndatel. Tänu tugevamale pakendile asuti õrna juustu julgemalt transportima ning AOP juustu pakitakse sellesse tänaseni.

Ei tea, kas süüdi oli Marie lahkus nõuannete jagamisel või teiste juustumeistrite nutikus, kuid sarnast juustu hakati mingil hetkel valmistama üle kogu Prantsusmaa. Kaitstud päritolutunnuse ehk AOP (appellation d’origine protégéé) sai Camembert de Normandie alles aastal 1983. See märgistus peaks siis tagama, et tegu on selle päris õige piirkonna Camembert’ga, mis on valmistatud ka kindlatel ja kokkulepitud tingimustel. Näiteks võib  juustu valmistada vaid  kas Calvadose, Orne, Manche või Eure piirkonnas Basse ja Haute Normandie regioonis. Juust peab olema valmistatud pastöriseerimata lehmapiimast ning vaid kindlaid koostisaineid ja baktereid kasutades. Kindlad reeglid  on ka juustu valmistamise, suuruse, pakendamise ja küpsemisprotseduuridele. Näiteks peab juust kaaluma 250 grammi ning nagu juba mainitud, puidust karpi pakendatult. Juust võib juust lahkuda valmistaja juurest juba peale 17 päeva 10-18 kraadi juures „küpsemist“, kuid müüa ei tohi seda enne kui 22-ne päev on kukkunud.

Hetkel on aga Camembert’ edasine käekäik kahtlane, sest kaasaegsed hügieeninõuded ja -eelistused soosivad pigem pastöriseerimist, mis läheb aga vastuollu praeguste AOP nõuetega. Vaid väike osa tootjatest valmistab AOP märgistusega juustu ning mõned neist on oma tuntust ära kasutades hakanud mahutootena valmistavama ka sama tootjanimetusega, aga ilma AOP märgistuseta juustu, mille nimetuseks on hoopis „Camembert fabrique en Normandie“ ehk siis Normandias valmistatud Camembert, mis on tehtud pastöriseeritud piimast. See on tekitanud segadust muidugi tarbijate hulgas, pahameelt originaaljuustu tootjates ning andnud alust mitmeks kohtuvaidluseks. Praegu külvab segadust „Camembert’ sõdades“ seegi, et alates 2021.aastaks peab AOP märgistusega juust olema valmistatud piimast, mis pea pooles ulatuses peab olema pärit normandia-tõugu lehmadelt. Need lehmad annavad vähem piima, kui kasvatajate hulgas järjest enam populaarsust võitvad holsteini tõugu lehmad, kuid see-eest sisaldab Normandia enda lehmade piim rohkem kaseiini, mis tulevat juustule kasuks. Eks nii hoitakse ka vana tõugu au sees ja välditakse selle vähenemist. Koos selle muudatusega tahetakse aga läbi suruda ka vekslit, miks lubaks Camembert de Normandie valmistamiseks kasutada nii pastöriseeritud kui pastöriseerimata piima. Viimane on ajanud harja punaseks nendel, kes siiani traditsioonidest kinni on pidanud, kuna paljude arvates muudetakse sellega masstoode justkui samaväärseks käsitööjuustuga, rääkimata sellest, et ka maitse ning valmistamisprotsess on kahe juustu puhul üpris erinev.

Nagu aga juba alguses öeldud, ei mängi see heietus absoluutselt mingit rolli järgneva retsepti puhul. Ja kuigi Camembert de Normandie’d meil naljalt leida pole ning kõige kindlam on kohtuda selle juustuampsuga Prantsusmaal, siis näiteks vähemasti Stockmanni juustuletis liigub aeg-ajalt  Brie de Meux AOP juustu, mis on samuti väga maitsev ning mille apellatsiooni-saagagi vast veidi sarnane, sest  jah –  ka Brie’d valmistatakse muuhulgas näiteks Poolas.

Ahjus küpsetatud Camembert jõhvikatega

Britt See retsept ilmus tegelikult ka Dansukkeri D-kokaraamatus ja pistan ka siia blogisse selle üles. Minu meelest väga mõnus kümne minuti amps, mis erilisi ettevalmistusi ei vaja. Kasutan aga võimalust ja… Prindi retsept

KOOSTISOSAD

• 125 g väike Camembert juustukera
• 100 g jõhvikaid
• 3 sl heledat muscovado suhkrut (Dansukker)
• 1 tl palsamiäädikat
• 50 g Kreeka pähkleid
• 1 rosmariinioks
• soolahelbeid, musta pipart
• oliiviõli
• saia serveerimiseks

JUHISED

Eemalda juust pakendist ja paberist ja tõsta väiksemasse keraamilisse vormi. Kui juustupakend on puidust, võid kasutada küpsetamiseks ka seda. Lõika noaga risti-rästi sälgud juustu pealmisesse ossa, suska avaustesse mõned rosmariinitutid. Puista peale veidi soolahelbeid ja nirista veidi oliiviõli.  Aseta juust koos vormiga ahjuplaadile ja küpseta 180-kraadise kuumusega ahjus 10-12 minutit, kuni juustukera sisemus on vedelaks muutunud. Samale plaadile aseta ca 5 minuti pärast peale juustu ahju pistmist ka Kreeka pähklid ja saiaviilud ning rösti need kuldpruuniks.

Samal ajal kui juust ahjus küpseb, kuumuta jõhvikad koos suhkru, paari rosmariinituti ja palsamiäädikaga ca 5-7 minuti jooksul moosilaadseks kastmeks. Kui segu jääb liialt paks, lisa veidi vett. Jõhvikad võivad kuumutamisel praksuda ja pritsida, seepärast kata pott igaks juhuks paari esimese minuti jooksul kaanega. Serveerimisel tõsta osa kastet väiksemasse kaussi ja kata osa juustust kastme ja kergelt hakitud Kreeka pähklitega. Juurde paku röstitud saiaviile ja kaunista vaagen soovi korral järele jäänud rosmariinituttidega. Puista peale veel veidi soolahelbeid ja musta pipart ning serveeri kohe.

Vahelduseks üks retsept ka ilma pikema lobata. See krõbe kõrvalroog on meie laualt vist nüüdseks juba oma kümme korda läbi käinud roog ja kui mitte varem, siis jõululauale saab üks pannitäis tõenäoliselt jälle pistetud. Minu meelest on see igatahes üks vahva moodus, millega harilikke ahjuköögivilju asendada.

Kuigi tegelikult võib valmistada samamoodi ka kõiki allpool nimetatud juurvilju eraldi, meeldib mulle kõige rohkem just selline kirju-mirju seltskond. Natuke mässamist on ja ahjus soovib see samuti pikemalt istuda, aga kõige rohkem otsest tegevust lähebki vaid koorimise ja lõikumise peale, mis on minu arvates vahel päris tore ja võiks öelda isegi meditatiivne. Koorimine siis. Tavapärasel lõikumisel võib selle toidu puhul kannatus veidi katkema kippuda, aga ei pruugi muidugi. Kõige mugavam ja kiirem viis sama paksusega viiludega saamiseks on kas mandoliinriivi või köögikombaini vastavat lõiketera kasutades. Ja olen ka aru saanud, et igasuguste vidinate kasutamisel on muide üsna abivalmid ka need isikud, kes harilikult pliidi lähistele sattumist igati väldivad. Nii et seegi tasub võib-olla proovimist.

Kui eelistad nagu minagi kasutada pigem väiksemaid ja mahlasemaid porgandeid, siis siinkohal võiks erandi teha ja veidi suuremat mõõtu isendid valida. Ideaalis võiksidki juurviljad enam-vähem sarnastes suurustes olla, aga samas annab suurema läbimõõduga viile näiteks kasvõi poolitada ja tegelikult väga suurt vahet pole. Kokku peaks igal juhul saama üks tore tohuvabohu, mille pealmine osa on valmis kujul mõnusalt krõbe ja alumine meeldivalt pehme.

Toredat jõuluootust ja palju piparkooke!

Krõbedad ahjuköögiviljad

Britt Vahelduseks üks retsept ka ilma pikema lobata. See krõbe kõrvalroog on meie laualt vist nüüdseks juba oma kümme korda läbi käinud roog ja kui mitte varem, siis jõululauale saab üks… Prindi retsept

Kogus: 6-8

KOOSTISOSAD

• 2 sibulat
• 3 küüslauguküünt
• 1 kg kartuleid
• 2 porgandit
• 2 peeti
• 2 pastinaaki
• peotäis tüümianioksi
• Soola, pipart
• 1 sl oliiviõli
• u30 g võid

JUHISED

Koori sibul, poolita ning lõika õhukesteks viiludeks. Koori ja viiluta ka küüslauk. Kuumuta pannil killuke võid ja kuumuta sibulat-küüslauku segades u 5 minutit, kuni sibul on pehme. Määri u 26 cm läbimõõduga ahjuvorm kergelt võiga ja tõsta selle põhjale sibulasegu. Koori köögiviljad ja viiluta võimalikult õhukeselt (u 2mm). Kõige mugavam on kasutada mandoliini või köögikombaini viilutajat, käsitsi viilutades varu pisut rohkem aega. Peet viiluta viimasena ja hoia teistest köögiviljadest eraldi, muidu saad ühtlaselt peedipunase pannitäie. Sega köögiviljaviilud soola, pipra, õli ja u 1 sl tüümianilehtedega (jällegi, peet hoia eraldi nõus) ning suru osade kaupa püstipidi tihedalt vormi. Sulata ülejäänud või ja vala segule, maitsesta täiendavalt soola-pipraga ja tõsta köögiviljadele mõned tüümianioksad. Kata vorm fooliumiga ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Seejärel eemalda foolium ja küpseta veel u 1 h või kuni köögiviljad on seest pehmed ja pealt krõbedad.

 

Retsept ilmus ka eelmise aasta detsembrikuises Anne&Stiil ajakirjas.

Ütleme nii, et ühest viilust selle koogi puhul täitsa piisab ja üldjuhul ei pea see tükk isegi suur olema. Mõni šokohoolik väidab küll vastupidist, aga ma mõtlen siin pigem sellist keskmise šokolaadihuviga inimest. Aga kui ühe väiksemat sorti koogiga saab lookas magusalaua ülesande siuhti täidetud, siis on see teinekord üpris praktiline ja mugav lahendus.

Šokolaad on oma rammusa loomu poolest vist alati rohkem või vähem maitse asi olnud, aga pole ilmselt kedagi, kes sellest toiduainest midagi kuulnud poleks. Suuremat sorti ajalooliste kirjeldusetga ei hakka ennast ega teisi kiusama, kõik ilmselt niikuinii guugel-muugelis kirjas. Mõned põnevamad “The Oxford Companion to Food” raamatust leitud nopped panen aga siia kirja küll:

• 1770-ndatel sai šokolaad Itaalias kuulsaks kui mürgi segamiseks sobiv abivahend. Arvatatakse, et üks sellistest segudest sai saatuslikuks ka Paavst Clemens XIV, kes šokolaadimaiaste jesuiitide tegevust piiras.
• Versaille õukonnas oli šokolaad väga populaarne juba 1670-ndatel. Sellele omistati palju erinevaid ravitoimeid, aga heideti ette ka kõrvalmõjusid. Näiteks 1670-ndatest pärit kirjadest selgub, et markii de Coëtlogon’  naine olla tarbinud raseduse ajal nii palju šokolaadi, et tema laps sündis tumedanahalisena… Ma millegipärast kaldun arvama, et tänapäeva meditsiin leiaks sellele juhtumile siiski mingi muu põhjuse.
• Markii de Sade serveeris kuulu järgi ühel oma ballidest eineks šokolaadi hispaania kärbestega. Ta armastas üldse šokolaadi väga ja saatis ka vanglast oma naisele kirju, kus palus endale seda tuua.
• Mesoameeriklaste hulgas kasutatakse kakaojoogi lisandina vahel siiani annaatot, mis muudab nii joogi kui suu väljanägemise üpris veriseks. Wikipeedia andmetel annaato oranžpunane maitseaine ja värvaine, mida saadakse värvibiksa seemnekestadest. Vürtsina on teda kirjeldatud kergelt piprasena, õrnalt muskaatpähklise maitsega.
• 1828.aastal patendeeris hollandlane van Houten pressi, mille abil sai võimalikuks šokolaadipastast ca 50% kakaovõi eemaldamine. Enne seda  nimetati šokolaadiks kakaoubadest valmistatud pastat, mida kasutati põhiliselt joogi või soolaste või magusate toitude koostises. Vähendatud kakaovõiga saadust hakati nimetama kakaoks. Varsti peale seda leiutati ka moodus, kuidas valmistada kakaovõist ja kakaost tahke šokolaad.
• Kasahstanis nimetatakse kuuldavasti šokolaadiks igasuguseid käest söödavaid maiuseid, aga eriti kohalikku kraami, mis on kokku segatud hirsist, kohupiimast, suhkrust, rosinatest ja võist. Ei sisalda grammigi kakaod ega šokolaadi.

Kõike eelnevat arvestades on siinne kook tegelikult siiski üpris ohutu, valmib suurema pingutuseta ning sisaldab kindasti šokolaadi. Ilmselt saaks aretada sellest ka kasahstani versiooni, aga see oleks siis juba üks hoopis teine kook ja postitus.

Retsept on ilmunud ka Dansukkeri D-kokaraamatus.

Jõuluaja šokolaadi-marjakook

Britt Ütleme nii, et ühest viilust selle koogi puhul täitsa piisab ja üldjuhul ei pea see tükk isegi suur olema. Mõni šokohoolik väidab küll vastupidist, aga ma mõtlen siin pigem sellist… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Põhi:
• 120 g piparkooke
• 50 g võid
• 1 sl 100 % kakaopulbrit
• Täidis:
• 200 g tumedat šokolaadi 70%
• 200 g piimašokolaadi
• 4 dl vahukoort 35%
• 4 munakollast
• 50 g Dansukkeri tumedat muscovado suhkrut
• Kate:
• 1 dl glögi
• 2 dl vett
• 1 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut
• 100 g külmutatud kirsse
• Lisaks soovi korral jõhvikaid, granaatõunaseemneid, külmkuivatatud vaarikaid

JUHISED

Purusta piparkoogid köögikombainis, lisa sulatatud või ja kakao ning suru segu küpsetuspaberiga nii põhjast kui äärtest vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi (et paber paremini kinnituks, määri vorm enne kergelt toiduõliga). Aseta vorm külmikusse, kuni valmistad täidist. Selleks haki šokolaad ja kuumuta see vaiksel tulel potis koos 1 dl vahukoorega, kuni mass on sulanud. Lase paar minutit jahtuda, seejärel klopi vispli abil korraga sekka munakollased. Klopi, kuni saad ühtlase läikiva segu. Kui segu juhtub tükki minema, lisa veidi kuuma vett ja jätka kloppimist. Vahusta järele jäänud koor koos suhkruga ja lisa paar supilusikatäit šokolaadisegu hulka. Sega ja vala šokolaad ettevaatlikult segades ülejäänud koore hulka. Vala segu koogivormi ja jäta külmkappi üle öö tahenema.

Katte valmistamiseks keeda glögi kõrgel kuumusel, kuni see on vähenenud poole võrra. Lisa vesi ja tarretisesuhkur ning lase keema tõusta. Keeda paar minutit, kuni vedelik on selginenud, seejärel lisa segades külmutatud kirsid ja kurna segu sõelal. Vala koogile vedelik ja säti kiirelt peale kirsid, enne kui need liialt tarretuvad. Kui segu või marjad kipuvad liiga kiirelt tarretuma, kuumuta neid korraks veel, nii saad jälle vedelama segu. Lisa koogile ka muid marju, kui neid kasutad. Lase kattel külmikus täielikult taheneda. Eemalda vorm ja ettevaatlikult küpsetuspaber ning serveeri.

Head uut aastat! Tulgu see kõigile siis ikka parem kui eelmine ja kui ka mõni pisiasi viltu peaks vedama, siis toit võiks ju ikka hea olla. Omaltpoolt püüan sellele viimasele siin jõudu mööda jälle kaasa aidata, aga ei saa garantiid välja jagada, sest mis maitseb mulle, ei pruugi väga meeldida mõnele teisele ja vastupidi. See on aga vägagi ok, sest vist olekski igav elada maailmas, kus kõik asju ainult ühtemoodi näevad.

Aasta lõpp ja uue algus tulid üpris rahulikult ja perekeskselt. Väga vahvaks ja teistmoodi kogemuseks oli aga talvise pööripäeva ajal metsas telkimine ja rabas matkamine koos õe ning teiste toredate naistega. Meil oli vinge ahjuga telk ja sellest sugugi mitte kehvem matkajuht härra Metaloodus, kes valmistas meile priimusel õhtusöögiks soojendava aloo gobi, hommikusöögiks telgiahjul pähklite ja marjadega maitsva pudru ning lõunasöögiks vürtsika kitcheree. Leitud kasekäsnast ja männiokastest keetsime aga endale õhtul telgis ühe maitsva tee. Värskes õhus tahaksin ise ka kindlasti sel aastal rohkem kokata, sest see lihtsalt on nii teistmoodi ja lahe tegevus. Kui kellelgi veel sama plaan ja tea, kust otsast alustada, siis  “Metsaköök”, millest Metalooduse Romet ise ka kuuldavasti ideid ammutab, on näiteks päris pöörase ja laia toiduvalikuga kokaraamat. Mul endal see ka nüüd juba mitmeid kordi läbi lapatud.

Pühadetoiduga suutsin seekord mitte tohutult üle pingutada ja selle üle olen päris uhke. Tavaliselt satun ikka hoogu ja tekib tunne, et kõike tahaks kokata ja korraga. Vanematekodus kuulsin, kuidas ema ja tädi pooltühje vaagnaid kööki viies kurtsid, et viimasel ajal süüakse ikka väga vähe. Tõesti vist süüakse vähem, vähemalt meie peredes küll, aga see on minu meelest pigem positiivne, sest olgu pühad või mitte, aga lauast tõustes peaks ikka enesetunne hea olema ja energiat jaguda kasvõi lauamängudekski. Oma jõuludeks küpsetatud ahjupardi miniülejääkidest valmistasin aga hoopis borši. Panen selle siia ka kirja, sest minu meelest on alati hea võtta kapisisust viimast ja nii vähem toitu ära visata. Seeläbi muidugi ka seda vähem kokku osta, nii et siiski säästuelemendiga retsept, kuigi part ja puha. Ahjulinnu jääkidest kokku keedetud puljong pole võib-olla just kõige rammusam, aga kui sellel pikemalt podiseda lasta ja soovi korral ka veidi valmis kanapuljongit juurde lisada, saab vägagi korraliku keeduse, mida supis või pajaroogades kasutada. Kui puljongit üle juhtub jääma, siis saab seda täpselt nii ka edasi kasutada.

Peedi roll boršis on muidugi väga tähtis, aga sellega võib käituda mitut moodi. Kõige lihtsam on muidugi kasutada juba valmis keedetud või aurutatud peeti, mida poest osta saab. Või siis keeta peet ise koos supiköögiviljadega või eraldi valmis. Röstitud peet jääb aga minu melest eriti mõnusalt tummine ja valmib peaaegu iseenesest. Kui äädikas lisada eelnevalt pehmeks kenud või küpsenud peedile ja väikesele puljongikogusele (niipalju, et peet oleks kaetud) ja seda kergelt kuumutada, saab supp minu arvates punasem ja peedi värv säilib ka paremini. Samuti meeldib mulle viimasel ajal borši sees kasutada üldse punast kapsast. Ka see aitab kenale toonile kaasa (ei soovita sellest aga teha kapsahautist, kui sinine toit pole just eesmärk omaette).

Ongi uuele blogiaastale algus tehtud. Kes supist rohkem lugu peab, siis selle nädalavahetuse Arteris ilmusid ka mõned supid minu supiraamatust, nii et visake aga pilk peale ja kui soovi on, siis proovige ka järele.

Pardiborš

Britt Head uut aastat! Tulgu see kõigile siis ikka parem kui eelmine ja kui ka mõni pisiasi viltu peaks vedama, siis toit võiks ju ikka hea olla. Omaltpoolt püüan sellele viimasele… Prindi retsept

KOOSTISOSAD

• Puljong:
• 1 eelmisest päevast järele jäänud ahjupardirümpa
• 1 sibul
• 1 porgand
• jupp juursellerit või petersellivarsi
• 1 loorberileht
• 5 musta pipra tera
• 2 tera nelki
• Supp:
• u 200 g küpsetatud nahata pardiliha
• 1 sibul
• 1 küüslauguküüs
• 2 peeti (või u 200 g keedetud ja riivitud peeti)
• 1 sl tomatipastat (kontsentreeritud pasta ehk siis see tihkem ja tummisem)
• 1 porgand
• 0,5 väiksemat (punast) kapsast
• u 40 g juursellerit
• 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid (soovi korral)
• 2 sl punast veiniäädikat
• 0,5 tl kuivatatud tüümiani
• suur peotäis peterselli
• hapukoort või maitsestamata paksemat jogurtit serveerimiseks.
• veidi õli, võid või pardirasva praadimiseks
• soola, pipart

JUHISED

Puljong. Tükelda kergelt puljongiköögiviljad. Koorida ei ole neid tarvis, kuid korralikult pesta küll, eriti kui tegu on mullasemate isenditega. Eemalda pardikarkassilt liha ja jäta see kõrvale, et hiljem supile lisada. Pista pardirümp (või rümbad) potti, lisa köögiviljad ja vürtsid ning vala peale niipalju külma vett, et kõik mis potis oleks veega kaetud (u 2-2,5l). Võid osa veest asendada ka kanapuljongiga, siis saad maitset veel rohkem. Lase kõrgemal kuumusel keema tõusta ja  riisu vahukulbi abil vaht, kui seda tekib. Kui vesi mulisema hakkab, alanda kuumust niipalju, et vesi potis väreleks või vaid aeg-ajalt mõni keedumulks pinnale tõuseb. Keeda vähemalt 1h aga soovitavalt 2 või niikaua, kuni maitsed kontide seest kätte saad. Puljong keeb täitsa iseseisvalt, nii et samal ajal saad muid toimetusi teha ja kullipilgul potti jälgima ei pea.  Kui puljong on valmis, siis kurna vedelik. 

Peet. Kui kasutad keedetud peeti, siis ära tee midagi. Värske peedi korral mässi puhtad koorimata peedid ükshaaval fooliumisse ja küpseta 180-kraadises ahjus u 45-50 minutit. Tee seda näiteks puljongi valmimise ajal. Kui noaga torgates tundub peet pehme, siis on see ka valmis, nii et tee proovi näiteks juba 40 minuti möödudes. Lase veidi jahtuda ja koori. 

Supp. Koori ja haki sibul -küüslauk. Koori porgandid ja juurseller ning lõika ribadeks (võid need ka jämedama riiviga riivida). Lõika ribadeks ka kapsas. Kuumuta potipõhjas rasvaine ja kuumuta selles sibulat, küüslauku, porgandit ja juursellerit u 10 minutit, kuni need on pehmenenud. Lisa vürtsköömned kui neid kasutad ja tomatipasta ning kuumuta veel minuti jagu. Lisa kapsas ja vala köögiviljadele kuum puljong. Vala puljongit niipalju, et saad paraja supikonsistentsi. Kui puljongit jääb üle, siis hoia seda esialgu varuks, juhuks kui supp lõpuks sinu arvates ikka veidi vedelam võiks olla. Keeda u 30 minutit, kuni köögiviljad on pehmed. Samal ajal riivi või lõika ribadeks peet, (või kasuta valmis keedetud riivpeeti) lisa sellele eraldi nõus veidi puljongit ja äädikas. Kuumuta läbi ja lisa supile. Lisa ka tükeldatud pardiliha ja kuumuta mõne minuti jooksul läbi. Maitsesta soola-pipraga ja sega sekka hakitud petersell. Serveeri koos hapukoore või maitsestamata jogurtiga. 

Ühest lahtisest pirukast universaalsemat toitu on raske leida, sest mis veel sobiks absoluutselt iga elujuhtumi või toidukorraga. Näiteks. Mida pakkuda külalistele? Pirukat. Mida süüa hommikuks? Seda sama pirukat, kui juhtus eelmiselt õhtust üle jääma. Mida laps võiks koolist tulles ruttu ampsata? Selle viimase tüki, mis kappi jäi äkki? Ühesõnaga, saate aru küll, mida ma siin öelda üritan. Pirukas on priima. Ilmselgelt mitte kõigi jaoks, sest mõned muidu toredad inimesed võivad osutuda teinekord pirukapõlguriteks. Aga selles pole ka midagi imelikku – mina ei söö näiteks piimasuppi.

Lahtise piruka sisse võib tegelikult pista igasuguseid omavahel kokku sobivaid asju. Teinekord pakuvad häid võimalusi kappi seisma jäänud purgilõpud nagu näiteks kapparid või sinepisorts nagu siinses küpsetises, aga vahel hoopis konserveeritud paprika või oliivid või pesto või teab mis kõik veel. Ehk siis praktilisele poolele üks pluss veel juurde. Seekord läks peaosa aga Peetri Lõheäri mahlasele kuumsuitsuforellile ja pastinaagile. Pastinaagi osas olen kohanud vastukäivaid arvamusi, aga mulle tundub, et siinse komboga sobib see veidi robustsemat laadi, ühtaegu nii porgandit kui juursellerit meenutav juurikas ülimalt hästi, sest sisaldab mõnusat magusust koos tsutikese iseloomuga, mis suitsuse kalaga vähemasti minu meelest küll hästi haakub. Kapparid ja sinep sobivad sellesse seltskonda ka täitsa toredasti, aga viimaste osas piisab küll vaid väikesest särtsust. Forelli asemel võib muidugi kasutada ka rasvarikkamat kuumsuitsulõhe, kuid et koorene pirukasisu on juba piisavalt rammus, siis on sellega maitseretseptoritele hoogu antud juba päris piisavalt.

Pirukapõhjana läks käiku hapukoore-muretaina moodi üllitis. See on üpris mitmeti kasutatav pirukapõhi ja veidi kohevam tavapärasest muretainast, mis on näiteks sarnase iseloomuga klassikalisema quiche’i puhul levinud. Põhi jääb samuti krõbe, aga valmib oluliselt lihtsamalt. Mäletan, et kunagi tegime sarnasest tainast vanematekodus “pitsat” – tomatid, juust ja muu mudru peale, ahju ja valmis oligi. Letšoga versiooni ma isiklikult leebelt väljendudes ei armastanud, aga sellel oli ka oma austajaskond täitsa olemas. Rohkem meenutas see aga siiski plaadipirukat ja kui poliitiliselt korrektne olla, siis see ta ju oligi. Aga väga maitsev.

Vormina kasutasin siin lahti käiva põhjaga 22 cm läbimõõdu ja sakilise äärega rõngasvormi. Mulle seda tüüpi pirukavormid väga meeldivad ja tegelikult on neid mul lausa mitu mõõtu + mõni nurgelisem eksemplar +veel väike kuhi tartaletivorme. Ehk kui minu käest küsida, siis on tegu vältimatu köögiatribuutikaga. Kel köögitarvikutega nii haiglaselt sooje suhteid pole, siis sobib aga mõistagi ka tavaline sarnase suurusega küpsetusvorm, -plaat või harilik lahtikäiva põhjaga vedruvorm täpselt sama hästi.

Ülejäänud täpsemad juhised leiad juba retseptist ja leian minagi, sest eks tulen seda siia jälle varsti meelde tuletama. Nii et pirukas pihku ja piknikule. Või kuhu iganes, sest nagu juba öeldud – see toit aega ega kohta ei küsi.

Pirukas on valminud koostöös Peetri Lõheäriga ja ilmunud ka sealses retseptiblogis.

Lahtine pirukas kuumsuitsuforelli ja pastinaagiga

Britt Ühest lahtisest pirukast universaalsemat toitu on raske leida, sest mis veel sobiks absoluutselt iga elujuhtumi või toidukorraga. Näiteks. Mida pakkuda külalistele? Pirukat. Mida süüa hommikuks? Seda sama pirukat, kui juhtus… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Pirukapõhi:
• 2,5 dl jahu
• 1,5 dl täistera kaerajahu
• 1 tl soola
• 100 g külma võid
• 100 g hapukoort 20%
• 1 tl küpsetuspulbrit
• Täidis:
• 150 g kuumsuitsuforelli fileed (mina kasutasin Peetri Lõheäri forelli)
• 2 pastinaaki
• 10 cm jupp porru alumist heledamat osa
• 4 muna
• 2,5 dl köögikoort 20%
• 2 sl hakitud värsket tilli
• 1 tl Dijoni sinepit
• soola, pipart
• 1 sl väiksemaid kappareid või u 6 suuremat
• Veidi võid või õli praadimiseks

JUHISED

Sega köögikombaini abil kokku eelnevalt hakitud külm või ja ülejäänud taina koostisosad või haki koostisosad noa abil peeneks ning vormi käsitsi ühtlaseks tainapalliks. Rulli tainas u 0,5 cm paksuselt lahti ning vooderda sellega u 22 cm läbimõõduga pirukavorm. Torgi kahvliga põhi kergelt auguliseks, et see paremini läbi küpseks.

Poolita porru pikkupidi ja lõika õhemateks poolviiludeks. Koori pastinaagid ja riivi jämeda riiviga või tõmba köögiviljakoorija abil pikkadeks õhukesteks ribadeks. Kuumuta pannil rasvaine ning selles porruviilud ning soolaga kergelt maitsestatud pastinaak keskmisel kuumusel 7-10  minuti jooksul, kuni pastinaak on veidi pehmenenud. Lase köögiviljadel veidi jahtuda. Klopi eraldi nõus kokku munad, koor ja sinep. Maitsesta segu soola-pipraga ning lisa hakitud till. Tõsta köögiviljad tainale, lisa forellitükid ja vala peale kooresegu. Suska peale kapparid ning küpseta 180-kraadise ahju alumisel siinil 25-30 minutit või kuni täidis on hüübinud ja kergelt jumekas. Lase enne serveerimist ja lahti lõikamist vähemalt 30 minutit jahtuda ja täiendavalt taheneda. Sobib hästi ka külmalt serveerimiseks.

Praeguse valentinipäeva üle võin vist küll rõõmustada selles mõttes, et kraadiklaasinäidu järgi olen siiski veel üpris kuum tükk ja kui koledaid köhahooge mitte arvestada, siis hääl on mul samuti seksikalt kähe. Need mahlased granitad jäävad aga kahjuks veel külmikusse mõnda tervisest pakatavamat olukorda ootama, mis loodetavasti lähemate nädalate jooksul saabub, sest kauem ei ole mõistlik seda jääpuru lihtsalt kapis hoida. Lohutan ennast sellega, et tee on ka väga maitsev. Eriti mee ja sidruniga. Veriapelsini söön aga ilma igasuguse retseptita, sest kes teab, millal jälle saab – hooaeg hakkabki juba otsi kokku tõmbama.

Granita valmistamiseks ole niisiis kindel, et sul ühtegi viirust kallal pole, sest tegu on vägagi jäise magustoiduga. Siinse retsepti puhul võiks öelda isegi et magustoit/kokteiliga, sest vahuvein annab sellele veidi tujutõstvat nüanssi. Viimane pole aga mõistagi kohustuslik ega ilmtingimata vajalik. Võid piirduda ka ainult mahla-siirupi komboga, mis teeb valmistamise veelgi lihtsamaks. Kui veriapelsini ehk tumepunase viljalihaga apelsinide hooaeg lõpeb (mis on minu jaoks igal aastal kurb olukord, sest need on lihtsalt ülimaitsvad), saad granitat valmistada ka teisetest puuviljadest-marjadest. Praegusel aastaajal võivad nendeks olla erinevad tsitruselised, aga suvisemal perioodil näiteks blenderis püreestatud maasikad, arbuus või melon. Tegelikult saad ühe toreda granita valmistada aga ka näiteks kohvist, mahlast või kasvõi pina colada kokteilist.

Suhkrusiirupi lisamine granitasegule on enamasti vajalik, sest külmalt muutuvad maitsed veidi tuhmimaks ja seepärast on mõistlik neid veidi võimendada. Just sel põhjusel võiks segu enne sügavkülma pistmist olla maitselt õige veidi magusam, kui sulle muidu meeldiks.  Üldiselt on tegu aga minu arvates ühe lihtsaima külma magustoiduga, sest peale sügavkülmiku ja kahvli pole selle valmistamiseks suurt midagi tarvis. Natuke peab muidugi ka ootama, sest segu peaks korralikult läbi jäätuma.

Niisiis ilusat päeva, kõik Valentinid ja Valentiinad! Ja kellel pole tähtpäevadest sooja ega külma võib valmistada ühe jäise granita (või kuuma tee) ka lihtsalt niisama.

*Retsepti leiad ka Dansukkeri d-kokaraamatust.

Granita veriapelsinide ja vahuveiniga

Britt Praeguse valentinipäeva üle võin vist küll rõõmustada selles mõttes, et kraadiklaasinäidu järgi olen siiski veel üpris kuum tükk ja kui koledaid köhahooge mitte arvestada, siis hääl on mul samuti seksikalt… Prindi retsept

Kogus: 2-4

KOOSTISOSAD

• 1 dl vett
• 1 dl suhkrut (Dansuker)
• 2 dl kuiva valget või rosé vahuveini*
• 2 dl veriapelsinimahla ( u 4-5 apelsini) ja 1 tl riivitud koort

JUHISED

Kuumuta vesi ja suhkur segades, kuni suhkur sulab. Lisa riivitud apelsinikoor ja jahuta. Pressi apelsinidest mahl ja sega vahuveiniga. Lisa jahtunud siirup. Vala segu näiteks metallist küpsetusnõusse, mis kahvlit ei karda, kata köögikilega ning lase sügavkülmas läbi jäätuda (see võib aega võtta kuni 5 h).  Aga võid magustoidu valmistada ette juba paar päeva enne serveerimist. Kaabi jäätunud segu kahvli abil kristallipudiks, tõsta pokaalidesse ja serveeri kohe.

*) – võid valmistada granita ka ilma alkoholita. Selleks kasuta lihtsalt topeltkogust mahla.

Postitus on valminud koostöös Rimi Eestiga.

Ma tean ju ise ka, et mõte mitmekäigulisest einest vabariigi aastapäeval võib tunduda ahvatlev. Mitte alati aga pole see kõige mõistlikum või praktilisem. Kui hästi järele mõelda, siis pakutakse presidendi vastuvõtulgi pigem eestimaisest heast ja paremast valmistatud ampse, nii et lihtne aga lööv suupistelaud võib koduse kogunemise juures samuti olla täitsa omal kohal. Olgu öeldud, et peaaegu kogu siinne kraam on pärit Rimi Talu toidab lettidelt, kuhu mind vabalt kondama ja valikuid tegema lubati.  See osakond tasub poes üles leida muidugi ka Eesti sünnipäeva välisel ajal ning suurema kotiga tasub minna suurematesse kauplustesse nagu näiteks Mustakivi Kaubanduskeskuse Rimi (aga ka Ülemiste ja Haabersti Rimi), kus on laiem talukauba valik kui ehk mõnes väiksemas poes. Talu toidab toiduosakondade info leiad siit.

Lauast endast. Suupistevaagnad teevad juba pikemat aega ilma ja muidugi põhjusega, sest kellele ei meeldiks söömaaeg, kus on  palju värve ja erinevaid maitseid, mida omavahel kombineerida ja ise oma tahtmise järgi suhu või taldrikule paigutada. Kahjuks pole sellel lõikelaua-buffeel seni mingit mõistlikku eestikeelset nimetust. Plätter ei kõla väga hästi minu meelest. Segasekser? Lõikelauasegadik? Igal juhul tundub, et loominguline saab olla siin nii nime kui täitematerjaliga. Kui sul on mõni tore ettepanek, siis palun pane see kommentaaridesse kirja, sest eks neid nõutuid on peale minu teisigi.

Millega suupistelaua koostamisel arvestama peaks?

Alustuseks tea muidugi oma külaliste toitumiseelistusi ja arvesta nendega nii toidukraami valikul kui ka paigutamisel. Sündmuse või teema piires püsimine aitab aga näiteks valikute virr-varris olla ühtviisi nii mänguline kui organiseeritud. Eesti sünnipäevalaua kokkupaneku teeb lihtsamaks juba seegi, et Rimi Talu Toidab osakond on poole tööst ette ära teinud, sest sealt ainult kodumaist talunike ja väiketootjate kaupa leiabki. On aga veel olulisi ja vähem olulisi punkte, millega ma ise tavaliselt sedasorti laua koostamise puhul arvestan. Näiteks:

Aluspind. Suuremat sorti lõikelaud on siin mugav abiline nii serveerimist kui hilisemat koristamist silmas pidades. Väga vahva laua saab aga ka mitut väiksemat lõikelauda kokku paigutades. Lisaks saad soovi korral nii paremini gruppidesse jagada ka toiduained. Serveerimiseks sobivad aga ka näiteks kiviplaadid, metallvaagnad või keraamilised vaagnad.

Teema. Sel korral muidugi mõista Eesti sünnipäev. See võib aga olla ka magusalaud erinevate magusate suupistete ja marjade-puuviljadega, sini-must-valgetes värvides koostatud laud või midagi hoopis muud.

Koostisained. Valik on sinu. Mina koostasin segavaliku, kus sõnaõigust saavad võrdselt kõik koostisained. Võid aga kokku panna ka näiteks kodumaise juustulaua erinevate juustude, piimatoodete ja lisanditega nagu marjad, moosid, pähklid. Või hoopis täistaimse suupistelaua taimsete määrete, köögiviljakrõpsude, leiva ja marineeritud ning värske taimse kraamiga. Jälgi, et valikus oleks aga alati midagi maitselt magusat, hapukat ja soolast ning nii pehmet kui krõmpsuvat. Kindlasti ära unusta korralikus koguses puu- ja köögivilju, isegi kui tegu on peaasjalikult liha- või juustulauaga. Peolaud saab põnevam, tervislikum, värvilisem ja sageli, mis seal salata – ka soodsam.

Paigutus. Koosta grupid või läbivad jooned sama tüüpi toiduainetega, kuid arvesta ka sellega, kuidas inimesed lauale ligi pääsevad. Jäta erinevatele koostisainetele (näiteks juust ja lihatooted) sisse väikesed vahed, et kokkupuutest ei saaks mõjutatud ei värv ega maitse (kui see pole just eraldi eesmärk). Vahed saad täita näiteks köögiviljade, marjade, seemnete, kuivatatud puuviljade või muu neutraalsema toiduga.

Tee ise. Kuigi poeletist saad vajaliku hõlpsalt kätte, võid muuta laua isikupärasemaks mõne lihtsa lisandiga. Mina tegin lauale mõned kastmed-määrded, mis sobiksid paljude lisanditega ja aitaksid söömist veelgi põnevamaks muuta. Retseptid panin teksti alla kirja ka. Valmistasin ka mõned kiluampsud tillipestoga, et julgustada külalisi ka ise veidi teistmoodi maitsetaga katsetama. Samamoodi sobiksid siia juurde aga ka näiteks pirukalõigud või miks mitte mõni eriti hästi õnnestunud kodune hoidis.

Toidu valmistamine on vahel ka eriti  lihtsaks tehtud – näiteks Nonna karaskisegule lisasin vaid muna, keefirit ja veidi võid ning – vualaa! Küpsetamisel kasutasin harilikku keeksivormi ja see tahtis küll kaks korda nii kaua ahjus istuda kui pakil kirjas, kuid karask sai väga maitsev. Ma usun, et madalama vormi (või muffinivormi kasutamisel nagu õpetuses ka soovitati), kindlasti mingit muret pole. Lisaks meeldis ka see, et kirjas oli juhis ka täistaimse karaski valmistamiseks.

Samuti oluline. Jälgi, et toiduaineid oleks lihtne ja mugav laualt haarata. Nuga juustu juures, lusikas, millega tõsta marineeritud köögivilju, hambatikud, salvrätid, vajadusel väikesed serveerimistaldrikud. Kirjumat sorti juustuvaliku puhul on abiks ka näiteks väikesed sildid juustude nimetusega.

Muidugi pole midagi kivisse raiutud ning loomingulisus ja nutikus on sellise laua puhul ainult plussiks. Põhiline, et nii endal kui teistel sööjatel oleks tuju hea, piisavalt valikuid  ja avastamisrõõmu. Seda kõike jagus töö käigus mullegi, sest sain nii päris hea ülevaate erinevate talunike ja väiketootjate poolt pakutavast. Leidsin Rimi riiulitelt ka päris mitu uut lemmikut – näiteks hapendatud lehterkukeseened, lihtsalt võrratu kitsepiimast valgehallitusjuustu Andri-Peedo talust (piinlik tunnistada, aga ma sõin selle kõik üksi ära) ja juba eelpool mainitud Nonna karask muidugi ka. E-ainete vabad (!) lihatooted nagu Rebaseonu maasuitsuliha ja SirLoini mahe täissuitsuvorst haarati lõikelaualt niipea kui viimane fotoklõps tehtud sai ja sellise hooga, et mulle jäid ainult riismed. Ja muidugi oli ka juba häid tuttavaid nagu Nopri köömnetega sõir ja Pajumäe kohupiim. Aga kõik oli maitsev ja minu meelest sai kokku täitsa toreda valiku. Palju vahvat toidukraami jäi muidugi ka poodi, aga eks nüüd ongi mida järgmisel korral kaasa haarata.

 Panen kirja ka oma suupistelaua koostisained, mida saad soovi korral jälgida täpselt sellises ulatuses nagu sulle endale kõige õigem ja parem tundub ning lisan ka juhised paari lihtsa kastme valmistamiseks.

Ilusat saabuvat sünnipäeva ja põnevaid eestimaiseid maitseelamusi kõigile!

Minu laualt leiad:

Taimsed valikud: Hapendatud lehterkukeseened (Berrymush OÜ) , maheporgand ja mahekaalikas, mahepeedist valminud määre, tillipesto, Aedviljakrõmpsud (Õnne Juur), lisaks kõrvitsaseemned, kuivatatud jõhvikad, ürdid.

Leivad : öko rukkileib köömnetega (Pagar Võtaks), Nonna odrakaraski jahusegust valmistatud karask, Peedi-seemnenäksid nõgesega (Naat).

Lihatooted: Mahe täissuitsuvorst (SirLoin), maasuitsuliha ja suitsutatud pardifilee (Rebaseonu)

Piimatooted ja muna: kitsepiima-valgehallitusjuust (Andri-Peedo talu), sõir köömnetega (Nopri), Pajumäe mahekohupiimast valmistatud kohupiimavõie, stracciatella ehk mozzarellaribadega pehme koorejuust (Viinamärdi), vutimunad (Jaagu talu)

Kolm määret suupistelauale

Britt Postitus on valminud koostöös Rimi Eestiga. Ma tean ju ise ka, et mõte mitmekäigulisest einest vabariigi aastapäeval võib tunduda ahvatlev. Mitte alati aga pole see kõige mõistlikum või praktilisem. Kui… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Kohupiimavõie murulauguga:
• 100 g täisrasvast kohupiima (kasutasin Pajumäe kohupiima)
• 3-4 sl hapukoort
• 0,5 küüslauguküünt
• 4 sl hakitud murulauku
• soola, pipart
• Tillipesto:
• 30 g värsket tilli
• 1 küüslauguküüs
• 1 sl sidrunimahla
• 2 sl kõrvitsa- või päevalilleseemneid
• 0,5 dl külmpressi rapsiõli
• Soola, pipart
• Peedi-küüslaugu määre:
• 3 väiksemat keedetud või ahjus röstitud mahepeeti
• 1 küüslauguküüs
• 120 g kitsepiimajogurtit (nt. Tubri kitsepiimajogurt)
• 0,5 tl kuivatatud tüümiani
• Soola, pipart

JUHISED

Kohupiimavõie murulauguga:

Sega kohupiim hapukoorega, pressi hulka küüslauk, lisa hakitud murulauk ja sool-pipar ning sega. Kui soovid vedelamat, pigem dipikastmeks sobivat konsistentsi, siis lisa hapukoort rohkem ning vähenda kohupiimakogust. Lase enne serveerimist pool tundi külmikus maitsestuda.

Tillipesto:

Haki kergelt till ja kooritud küüslauguküüs, pista kõik koostisained blenderisse ja surista kergelt tükiliseks seguks. Võid kasutada ka saumikserit. See kaste on täistaimne, aga võid soovi korral lisada siia ka 1-2 sl riivitud kõvemat laabijuustu.

• Tillipestot kasutasin laual ka kodumaise stracciatella maitsestamiseks!

Peedi-küüslaugumääre:

Tükelda peedid ja kooritud küüslauguküüs ning töötle blenderis püreeks. Sega sekka jogurt ja tüümian ning maitsesta soola-pipraga. Kui soovid täistaimset peedimääret, asenda kitsepiimajogurt taimse koorega või lisa selle asemel hoopis veidi külmpressitud rapsiõli.

Olgu kohe öeldud, et ma ei ole suurem asi naistepühade fänn. Spontaansed lilled rõõmustavad mind rohkem kui sellised n.ö. “kohustuslikud” tähtpäevakimbud ja olen siiani arvanud ka, et naistele ei peaks tähelepanu pöörama ainult kord aastas mingi kindla, minu jaoks pigem nõukahõngulise, päeva raames. Seda enam, et enamiku jaoks see ilmselt pelgalt lillepüha tähendabki.

Seda kõike arvestades oli minu jaoks väga värskendav Guardianist leitud naistepäevateemaline artikkel, mis räägib üpris kenasti lahti, miks see tähtpäev üldse tekkis ja mis väärtuseid see tegelikult edasi kandma peaks. Selle aasta teema #EachforEqual annab märku, et tegelikult saab igaüks meist midagi teha selleks, et levinud stereotüüpe murda ning eelarvamustele väljakutse esitada. Kirjas on ka, et naiste saavutuste tunnustamisel on oluline osa. Tahaks siinkohal kohe öelda, et sterotüübid ei kummita ju ainult naistega seonduvat ning iga isiku saavutusi tuleks ju alati tunnustada, olenemata sellest kas tegu on mehe või naisega, poisi või tüdrukuga. Enamiku rohkem või vähem tuttava tegusa naise peale mõeldes tuleb aga tunnistada küll, et tihtipeale on just sealse töö taga mitu korda rohkem sitkust, planeerimist ja taustajõude kui seda väljapoole võib-olla paistab. See ei peaks ehk tõesti alati olema nii elementaarne ja iseenesest mõistetav.

Mulle tundubki, et rohkem kui moe pärast saadud kohustuslik lilleõis, tähendaks sel (ja miks mitte ka ükskõik, millisel teisel) päeval ehk pigem toetav sõna ja märkamine. Ka, ja võib-olla just eriti, hoopis teiste naiste poolt. Kindlasti on igaühes meis midagi, mida imetleda ja mille eest tänulik olla. Võib olla on sõbra hea sõna või abi andnud sulle vajaliku jõu ja enesekindluse millegi olulise saavutamiseks, võib-olla oled pahviks löödud mõne naise tragidusest ja energiast, aga pole talle seda kunagi öelnud. Heal sõnal ON suur vägi.

Ja muidugi võib naistepäeva puhul alati ka lihtsalt nautida nostalgiahõngulist sefiiritorti ning naljaviluks paar nelkigi vaasi pista…

Head naistepäeva kõigile! Märgake ja olge märgatud!

Mustsõstrane sefiiritort

Britt Olgu kohe öeldud, et ma ei ole suurem asi naistepühade fänn. Spontaansed lilled rõõmustavad mind rohkem kui sellised n.ö. “kohustuslikud” tähtpäevakimbud ja olen siiani arvanud ka, et naistele ei peaks… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Biskviitpõhi:
• 5 muna
• 5 sl suhkrut (Dansukker)
• 5 sl nisujahu
• 0,5 tl riivitud sidrunikoort
• Täidis:
• 300 g mustsõstramoosi
• õunamahla immutamiseks
• Kate:
• 3 toasooja munavalget
• 3 dl suhkrut (Dansukker)
• 0,75 dl kanget mustsõstramahla
• 0,5 tl sidrunihapet

JUHISED

Põhja valmistamiseks vahusta toasoojad munad suhkruga mikseri abil u 7 minuti jooksul tihedaks ja tugevaks vahuks. Sõelu sekka jahu ja lisa sidrunikoor ning  sega ettevaatlikult tainas ühtlaseks. Vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja aja ühtlaselt mööda plaati laiali ning küpseta 190 –kraadi juures u 12 minutit, kuni põhi on kena jumega. Kummuta biskviit pannilt teisele küpsetuspaberile ja lõika laiupidi u 6 cm laiusteks ribadeks. Immuta ribad kergelt õunamahlaga (kui kasutad vedelamat moosi, pole see vajalik). Kata ribad mustsõstramoosiga ja keera üks riba tihedalt rulli. Aseta rull, siiruviiruline pind allpool, köögikilele. Nüüd võta järgmine biskviidiriba ja jätka rullimist sealt, kus eelmise ribaga pooleli jäid, nii et tekiks üks suur koogipõhi, mis näeb välja nagu hiiglaslik rullbiskviidilõik. Immuta saadud põhi vajadusel pealt veel kergelt õunamahlaga, mässi kook kilesse, nii et see oma kuju hästi hoiaks ja jäta järgmise päevani külmikusse maitsestuma.

Sefiiri valmistamiseks  kuumuta mahl ja suhkur keskmise kuumuse juures u 10 minuti jooksul, kuni termomeeter näitab siirupi kuumusastmeks 118-kraadi. Siirup peaks olema paksema moega. Samal ajal vahusta munavalged sidrunihappega pehmeks vahuks. Nirista samal ajal edasi mikserdades hulka kuum siirup ja jätka vahustamist veel u 5-7 minuti jooksul või kuni sefiirimass on tugev.

Tõsta tordipõhi serveerimisalusele ja vajadusel trimmi pealmist osa noaga ühtlasemaks. Kata põhi ühtlase sefiirikihiga. Täida kondiitriprits sefiiriga ja kaunista tort meelepärast otsikut kasutades.

Retsept ilmus ka Dansukkeri d-kokaraamatus

Viimase aasta jooksul olen kuulnud palju meeleolukaid lauseid nagu “ema lööb maha, kui suppi ei söö” ja mingeid vihjeid ka vana supi ja selle üles soojendamise teooriate kohta. Peamiselt või siis loodetavasti just selle raamatu tõttu. Päriselt kiita olen samuti saanud.

Ma usun aga, et eks supp ongi juba ise üks igati vahva ja universaalne toit, mida saab kokku keeta pea kõigest söödavast ja vastavalt sellele, mida kapisisu või isu nõuab. Mõtle aga ainult välja, mis see parasjagu olla võiks. Jagamist väärt uudis on seepärast kindlasti see, et praegu on mu “100 suppi” Raamat24 kodulehel ka supihooaja kohta vägagi sõbraliku soodukaga -30% ning kes siiani pole tihanud seda endale köögiriiulisse soetada, siis nüüd tasub seda kindlasti teha!

Pistan siia ka ühe igati retrohõngulise ja argise raamatust pärit roa, mida ise hariliku seljanka asemel tihti teha armastan. Eriti kui  eelmisest päevast on järele jäänud natuke ahjukana (või hoopis parti). Kanasüdamed annavad roale põnevama iseloomu ja neid ei tasuks peljata, aga supi saab valmis ka näiteks ainult kanajääke ja/või suitsutatud linnuliha või -sinki kasutades.

Head isu ja olge terved!

Kanaseljanka

Britt Viimase aasta jooksul olen kuulnud palju meeleolukaid lauseid nagu “ema lööb maha, kui suppi ei söö” ja mingeid vihjeid ka vana supi ja selle üles soojendamise teooriate kohta. Peamiselt või… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 100 g kanasüdameid
• 100 g küpsetatud kana- või pardiliha
• 50 g suitsukana
• 1 sibul
• 1 sl õli
• 2 sl tomatipastat
• 2 hapukurki
• 100 g küpsetatud kana- (või pardiliha )
• 50 g suitsukana
• 1 sl väiksemaid kappareid
• 5 oliivi
• 7,5 dl kanapuljonit
• soola, pipart
• serveerimiseks hakitud peterselli, hapukoort

JUHISED

Kuivata kanasüdamed majapidamispaberiga, poolita ja puhasta vaja­dusel. Tükelda, maitsesta kergelt soola-pipraga ja pruunista pannil umbes 10 minutit. Tõsta kõrvale.

Kuumuta õhukesteks poolviiludeks lõigatud sibulat poti põhjas õli sees umbes 10 minutit või kuni see on pehme. Lisa tomatipasta ja kuumuta veel paar minutit. Lisa tükeldatud kurgid. Nii saad seljanka­põhja.

Nüüd lisa tükeldatud kanalihad ja -südamed, kapparid ja viilutatud oliivid ning kuum puljong. Keeda umbes 10 minutit, kuni supp on kergelt tummine ja maitsestunud.

Serveeri hapukooresortsu ja hakitud peterselliga.

Mitte küll sedasorti supp, mida suure potiga tervele perele vaaritada ning peale ahnet lusikate klõbistamist aplause ja ovatsioone oodata. Vähemalt meie peres mitte, sest püreesuppide vaimustust siin eriti minuga ei jagata. Pigem on see tore roheline kausitäis, mida saab kiiruga endale valmis suristada ja uhkes üksinduses nautida, et siis edasi näiteks peenart kaevama või mõnda kirjatükki lõpetama minna. Ehk siis kiirsupp kõige paremas mõttes. Karulaugu ja külmutatud hernestega.

Vaja läheb põhiliselt kolme komponenti – karulaugupestot (kuigi ma usun, et karulauguhooaja väliselt sobib ka klassikaline basiilikust versioon), külmutatud herneid ja köögiviljapuljongit. Köögiviljapuljongit meeldib mulle ise teha, sest see annab hea võimaluse ära kasutada nii porgandikoored, puitunud sparglisabad, külmikusse ununenud pooliku sibula, närtsima kippuvad ürdid ja palju muud. Ainult kapsalisi ja kartulit ma sinna sisse ei pista. Külm vesi peale, nii pool tundi podisemist ja valmis ongi. Selle supi juures on aga oluline kiirus ning seega valmispuljong (kodumaistest FS Goods näiteks) ja naturaalsema moega puljongikuubik on samuti igati ok. Muide, ka tummisema ja eheda veisepuljongi ning näiteks krõbeda peekoniviiluga (kitsejuustu asemel) toimib see supp päris kenasti.

Karulaugupesto on igal endast lugupidavat eestlasel nüüdseks kindlasti külmkapis olemas. Kuna mul on õnnestunud oma vana pestopostitus blogist kuidagimoodi ära kaotada, siis panen selle samuti kirja. Maitse aga lõpptulemus ise järgi ja lisa vajadusel soola, pipart, sidrunit kui vajalikuks pead. Mu soliidses eas blender, kelle nimi oli vahepeal Philip, aga nüüdseks on maha kulunud kõik tähed, keeldub pestot valmistamast ja kuigi väiksemate koguste puhul ajab asja ära ka saumikser, eelistan kasutada veidi üüratumat puhmast ja lõiketeraga köögikombaini. Samuti olen aru saanud, et pesto sees ei pea ilmtingimata käima ainult röstitud seedermänniseemned. Ise kasutan tihti lihtsalt seemneid-pähkleid, mida sahtlis parasjagu leidub ja alati neid ei rösti ka. Pidavat olema tervislikum. Lemmikud on mandlid ja kõrvitsaseemned, aga ka metspähkel, päevalilleseemned jms on igati head. Sellest kogusest tuleb ca 2,5 dl pestot, mis nädalajagu kindlasti külmikus kenasti säilib. Või siis sügavkülmuta jääkuubikutes, vala karpi ja pista jääkappi tagasi. Teinekord hea jupikaupa võtta.

Selle supi valmistamine võtab tegelikult vähem aega, kui kogu selle eelneva jutu läbi lugemine. Kui sul on kapis veidi toorjuustu või pehmet kitsejuustu, siis lisa valmis supile ka seda. Kui aga mitte, siis törts pestot ja musta pipart peale ja on nii ka väga tore.

Hernesupp karulaugupestoga

Britt Mitte küll sedasorti supp, mida suure potiga tervele perele vaaritada ning peale ahnet lusikate klõbistamist aplause ja ovatsioone oodata. Vähemalt meie peres mitte, sest püreesuppide vaimustust siin eriti minuga ei… Prindi retsept

Kogus: 1

KOOSTISOSAD

• 200 g külmutatud herneid
• 2 dl köögiviljapuljongit
• 1 sl karulaugupestot + veidi serveerimiseks
• 1 sl pehmet kitsepiimajuustu või toorjuustu
• soola, musta pipart
• Karulaugupesto:
• 100 g karulaugulehti
• 30 g kõrvitsaseemneid
• 50 g parmesani
• 3 sl sidrunimahla ja veidi riivitud sidrunikoort
• 1 dl esimese külmpressi oliiviõli (extra virgin)
• musta pipart, meresoola

JUHISED

Kuumuta puljong mulinaga keema ja lisa herned. Keeda kolm-neli minutit, seejärel vala blenderisse, lisa kuhjaga supilusikatäis pestot ja töötle kas täitsa ühtlaseks või tee nii nagu mina ja jäta veidi tükilisemaks. Maitsesta vajadusel soola-pipraga. Tegelikult on supp nüüd valmis. Kui soovid, võid aga ette võtta ka lisategevused nagu soojendada pliidil suppi uuesti veidi, et see oleks ikka kindlasti kuum (mida ma peaaegu kunagi ei tee) ja lisada juba kausis sisse seatud supile lusikajagu pehmet kitsejuustu, õige veidi pestot ja paar raksakat pipraveskist.

Pesto valmistamiseks loputa karulauk ja haki üpris lohakalt ja riivi parmesan jämeda riiviga. Viska köögikombaini koos teiste koostisainetega ja töötle ühtlaselt tükiliseks. Maitsesta vajadusel täiendavalt soola, pipra või sidrunimahlaga.

Saan aru, et sipelgapesakook on juba aegade algusest olnud mõne pere kaaslaseks, aga mina jõudsin selleni küll alles üsna hiljaaegu. Selline kummaline kook, mille valmistamine võtab aega alla kümne minuti ja täpselt sama kiirelt pistetakse see küll meil muidugi ka pintslisse. Vahepeal peab lihtsalt veidi ootama, kuni kuhi külmikus maitsestub. Emadepäevaks on see aga tõenäoliselt üks parimaid koogivariante üldse, sest sellega saab hakkama küll absoluutselt igaüks ning ühtmoodi lõbus on nii valmistamine kui söömine.

Küpsised võib muidugi ka ise küpsetada ja taina enne läbi hakklihamasina ajada, nagu vanemad retseptid sipelgapesa puhul ette näevad, aga väike kiirpõige on siin minu meelest küll igati õigustatud – selle võrra ongi pärast rohkem aega pärast kooki üks pikem jalutuskäik teha, sest rammusat kraami selles ampsus on. Mulle meeldib kasutada just nii tumedaid kui heledaid küpsiseid, sest nii saab toreda kontrasti nii mustrisse kui maitsesse. Ja retsept sai tehtud Selga küpsistega just seepärast, et nende küpsiste struktuur on võrreldes teiste vormiküpsistega muredam, mis siinsele koogile ainult head teeb. Konjaki lisamine on vabatahtlik, kuid soovituslik.

Rõõmsat emadepäeva ja palju päikest!

Sipelgapesakook

Britt Saan aru, et sipelgapesakook on juba aegade algusest olnud mõne pere kaaslaseks, aga mina jõudsin selleni küll alles üsna hiljaaegu. Selline kummaline kook, mille valmistamine võtab aega alla kümne minuti… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• 2 pakki heledaid vormiküpsiseid (kasutasin Selga kondenspiimamaitselisi küpsiseid)
• 1 pakk šokolaadi vormiküpsiseid (kasutasin Selga šokolaadimaitselisi küpsiseid)
• 100 g toasooja võid
• 100 g toasooja maitsestamata toorjuustu
• u 400 g karamelliseeritud magusat kondenspiima
• 1-2 sl konjakit (soovi korral)
• u 30 g tumedat šokolaadi

JUHISED

Purusta küpsised köögikombainis või pista kilekotti ja tambi pudrunuia või tainarulli abil väikesteks tükkideks. Vahusta mikseri abil või, toorjuust ja kondenspiim ühtlaseks kreemjaks massiks ning lisa vahustades ka konjak, kui seda kasutad. Sega küpsisepuru saadud kreemiga korralikult läbi ja tõsta kuhjana taldrikule või serveerimisalusele. Riivi peale tume šokolaad ja jäta külmikusse vähemalt neljaks tunniks või üle öö tahenema. 

Retsept valmis Selgaga koostöös ja selle (ning veel mõne) leiab ka Selga Estonia instagramist ning FB-lehelt.

Kui siin juba retrolainel seilamiseks on läinud, siis ei saa muidugi üle ega ümber saiavormist. On pereliikmeid, kes nõuavad seda viimasel ajal rohkem kui mõistlik oleks ja õnneks või kahjuks pole valmistamine teab mis keeruline ning rabarbreid jagub samuti.

Seda retsepti võib südamerahuga ka lihtsamaks teha ning kasutada saia, mida kapis või leivakastis parasjagu on ning kui mandlilaastud või –piim parasjagu puudu, saab esimese rahuliku südamega ära jätta ja viimase tavalise piimaga asendada. Samuti ei ole ilmtingimata mune vahustada – piisab ka korralikust läbikloppimisest. Brioche ja vahustatud muna lisavad aga veidi kohevust ja tasuvad ehk siis näiteks mõnel järgmisel korral proovimist. Kergelt pruunistatud pähkline sulavõi annab minu meelest küll aga igati toreda maitselisa ja kui see valada munasegusse, pääsed igale saiale eraldi või määrimisest, mis, olgem ausad, võib päris tüütu olla.

Tegusat pühapäeva ja palju rabarbrit!

Saiavorm rabarberiga

Britt Kui siin juba retrolainel seilamiseks on läinud, siis ei saa muidugi üle ega ümber saiavormist. On pereliikmeid, kes nõuavad seda viimasel ajal rohkem kui mõistlik oleks ja õnneks või kahjuks… Prindi retsept

Kogus: 6

KOOSTISOSAD

• 300 g rabarberit
• 1,75 dl suhkrut
• 300 g saiaviile (näiteks brioche)
• 2 muna
• 50 g võid + veidi vormi määrimiseks
• 1 tl vanillisuhkrut
• ¼ tl meresoola
• 2 dl magustamata mandlipiima või harilikku piima
• Väike peotäis mandlilaaste
• 1 tl tuhksuhkrut
• Serveerimiseks mandlipiima või piima

JUHISED

Viiluta koorimata rabarbrivarred ja sega potis 1 dl suhkruga. Kuumuta vaiksel tulel segades, kuni rabarberitest hakkab vedelikku eralduma. Seejärel keeda rabarber u 7-10 minuti jooksul pehmeks. Kuumuta võid, kuni see on kergelt pruunikas ja lõhnab mõnusalt ning pähkliselt. Vahusta munad järele jäänud suhkru, vanillisuhkru ja soolaga tugevaks vahuks, sega sekka või ja mandlipiim. Poolita saiaviilud ja lao pooled nendest üksteise kõrvale tihedalt 20×30 cm suuruse vormi põhjale. Kata saiad rabarbriseguga, aga jäta ¼ segust ka vormi katte jaoks. Tõsta peale ülejäänud saiaviilupoolikud ja vala kõik üle muna-piimaseguga. Tripsuta peale veel veidi rabarbrikastet ja puista üle mandlilaastude ja tuhkruhkruga. Küpseta 180-kraadises ahjus u 25 minutit, kuni saiavorm on kena kuldpruun. Serveeri soojalt või külmalt koos piimaga.

*Retsept on ilmunud ka Dansukkeri D-kokaraamatus

Siig on küll selline kala, mida võiksid vähemasti proovida küll ka need, kes muidu kala ei söö või siis ainult punast kala eelistavad. Sest ega ilmasjata siig ennast ütlusega “Ma armastan sind nagu siiakala” folkloori murdnud pole. Siialiha on mõnusalt mahe ja just paraja rasvasisaldusega, mis nii kokkamise kui söömise lihtsamaks teeb – kui skaala ühes otsas on näiteks üpris madala rasvasisaldusega haug ja teises otsas rammusam lõhe, siis siig jääb oma olemuselt kenasti nende kahe vahele ja luude väljakoukimise lihtsusastme osas teeb haugile sajaga silmad ette.

Siin toidus panin siia kokku igati hooajalise spargliga. Kellel aias kasvab, on õnnega koos ja pangu hea kraam aga patta. Aga ega poesparglil samuti midagi viga pole. Peruu minisparglid pole praegusel ajal aga vast kõige parem valik, sest ka lähemalt saab ja pealegi maitsvamat.

Kaste võib tunduda emaspilgul üks paras sikerdamine, aga ei ole tegelikult keeruline. Ma ise nimetan seda „vale-Caesariks“, sest natuke Caesari salati kastmega sarnaseid elemente siit leiab, aga valmib see hulga käepärasemate vahenditega. Kastet jääb ilmselt järgi ja seda saabki tegelikult hiljem hästi ka salatikastmena kasutada. Värskete praekartulitega ka väga maitsev!

Siig spargli ja sidrunikastmega

Britt Siig on küll selline kala, mida võiksid vähemasti proovida küll ka need, kes muidu kala ei söö või siis ainult punast kala eelistavad. Sest ega ilmasjata siig ennast ütlusega “Ma… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 1 keskmise suurusega siig (u 1,8 kg)
• 500 g värskeid spargleid
• praadimiseks võid
• soola
• Serveerimiseks sidrunisortsu ja tilliga segatud rediseviile ja värsket keedukartulit
• Kaste:
• 1 muna
• 0,5 küüslauguküünt
• 1 tl Dijoni sinepit
• 2-3 sl sidrunimahla
• 1 sl riivitud parmesani
• 1 dl viinamarjaseemneõli
• 1 tl hakitud peterselli

JUHISED

Valmista kaste. Selleks pane toasoe muna keevasse vette ja keeda 3 minutit. Jahuta ja koori ning töötle koos ülejäänud kastme koostisainetega (v.a. petersell) ühtlaseks. Sega sekka petersell ja jäta ootele.

Eemalda kalalt soomused ja fileeri kala, lõigates terava (fileerimis-)noaga peapoolt lõpuste tagant piki selgroogu võimalikult ühtlased fileed. Eemalda fileest luud ja lõika kala ühesuurusteks, ca 180-200 grammisteks tükkideks. Maitsesta kala ja kala nahk kergelt soolaga. Lase pann keskmisest kuumemaks, sulata või (selle kõrbemise vältimiseks võid lisada pannile ka veidi viinamarjaseemneõli) ning prae kalatükke, nahk allpool, paar-kolm minutit, kuni nahk on krõbe. Pööra tükid ringi ning kuumuta veel olenevalt paksusest 1-2 minutit.

Painuta sparglite alumist osa, nii murdub puitunud varreosa täpselt õiget kohast. Pane sparglid soolaga maitsestatud keevasse vette ning keeda u 3-4 minutit. Selliselt on sparglid kohe valmis söömiseks, kuid võid soovi korral need külma vee all kiirelt jahutada, kergelt õliga määrida ja grillpannil kiirelt pruunistada – saad kenad erkrohelised grillijuttidega lisandid. 

Serveerimisel tõsta taldrikule kaste ja lisa kala ning spargel. Paku juurde värskeid keedukartuleid, rediseviile ja soovi korral lisa kastmele ka mõned õhukesed parmesaniviilud.

Retsept on ilmunud ka Peetri Lõheäri blogis

Ilma suurema sissejuhatuseta pistan siia nüüd üle pika aja jälle ühe koogi. Kohupiima ja vaarikatega. Tavapärase rullimismöllu, mis muretainaga muidu kaasas käib, saab siin ka vahele jätta ning pehme taina kohe vormi sisse patsutada. Kui aga ühtlast tulemust tarvis on, võib peale tahenemist tainarulli välja otsida.  Kasutada võib muidugi ka teisi marju. Olen teinud seda kooki veel metsmaasikatega, aga nii mustikad, maasikad, mustad sõstrad kui teised pehmema tekstuuriga marjad peaksid siia samamoodi sobima. Kui kasutad vähem hapukaid marju nagu seda on näiteks mustikad või maasikad, vähenda suhkrukogust täidises.

Kohupiima-vaarikakook

Britt Ilma suurema sissejuhatuseta pistan siia nüüd üle pika aja jälle ühe koogi. Kohupiima ja vaarikatega. Tavapärase rullimismöllu, mis muretainaga muidu kaasas käib, saab siin ka vahele jätta ning pehme taina… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Põhi:
• 120 g nisujahu
• 2 sl tuhksuhkrut (Dansukker)
• 80 g külma võid
• 1 munakollane
• 0,5 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• 1 tl sidrunimahla
• 0,25 tl soola
• Täidis:
• 250 g kohupiima
• 2 dl hapukoort
• 1 muna + järele jäänud munavalge
• 1,5 dl suhkrut
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• 1 tl riivitud sidrunikoort
• 150 g vaarikaid

JUHISED

Töötle taina koostisosad köögikombaini lõiketera abil ühtlaseks massiks või haki pikema noa abil peeneks ja töötle käte abil ühtlaseks. Suru see võimalikult ühtlaselt 22 cm läbimõõduga (soovitavalt lahtikäiva põhjaga) koogivormi põhjale ja külgedele ja jäta külmikusse pooleks tunniks tahenema.* Samal ajal vahusta munad suhkruga heledaks vahuks kuni suhkur on täielikult sulanud, lisa vahustades kohupiim ja jätka, kuni segu on ühtlane. Lisa hapukoor, vanillisuhkur ja sidrunikoor ja sega korralikult läbi. Suska tainapõhi kahvliga auguliseks ja küpseta 200-kraadise ahju alumises osas u 12 minutit või kuni tainas hakkab jumet võtma. Tõsta vorm ahjust välja ja alanda temperatuur 180-kraadini. Täida koogipõhi kohupiimaseguga ning suska kohupiima sisse vaarikad. Tõsta ahju tagasi ja küpseta veel 20 minutit, sellest piisab, et kook pealt ei pruunistuks, aga just parasjagu taheneks. Lase koogil enne lahti lõikamist kindlasti täielikult jahtuda.

 

*) – Ühtlasema tainapõhja saamiseks patsuta tainas palliks, mässi köögikilesse ja jäta külmkappi tunniks tahenema. Rulli kahe küpsetuspaberilehe vahel u 0,5 cm paksuselt ja tõsta vormi. Kui tainas selle käigus rebeneb, suru see lihtsalt näppude abil vormis kokku tagasi. Tõsta vorm täidise valmistamise ajaks külmikusse tahenema ja edasi käitu nagu ülaltoodud juhistes.

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatu ja Dansukkeriga

Sarnast õrnsoolakala saab valmistada ka lõhega, kuid head ja värsket forelli ei tasu samuti alahinnata.  Kala soolamisel peabki muidugi alati kindel olema, et tegu on ainult väga värske kalaga.

Korralikud inimesed, kes oma sõstrapõõsad juba ammu tühjaks on korjanud võivad siin nüüd küll käsi laiutada, kuid väga hästi sobivad marjase maitsega kala valmistamiseks ka metsamustikad ja usun, et ka metsikumat laadi, kergelt hapukad põldmarjad võivad siin hästi töötada.

Mina kasutasin siin ühte suurt kalafileed ja voltisin selle lihtsalt pooleks. Veel parem on kui saad kokku panna kaks ühesuurust kalapoolt (need võivad olla ka ju väiksemad) või lihtsalt sarnase suurusega fileejuppi. Nii saavad ka ümberpööramisel mõlemad fileepooled võrdselt maitsetega koheldud.

Maitseb hästi nii salatis, värske saiaga aga ka lihtsalt niisamuti. Kui sõstraforelli sööma asud, võta ampsule veel mõni värske mari lisaks.

Õrnsoolaforell sõstardega

Britt Sarnast õrnsoolakala saab valmistada ka lõhega, kuid head ja värsket forelli ei tasu samuti alahinnata.  Kala soolamisel peabki muidugi alati kindel olema, et tegu on ainult väga värske kalaga. Korralikud… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• u 800g-1 kg kaaluv forellifilee
• 100 g punaseid sõstraid
• 30 g musti sõstraid
• 4 tl suhkrut
• 4 sl jämedat meresoola
• Veidi jahvatatud valget pipart
• 2 sl hakitud tilli
• 1 sl hakitud tüümiani

JUHISED

Kuivata kala majapidamispaberiga ja aseta nahk allpool küpsetuspaberile. Sega kokku suhkur, sool, ürdid ja valge pipar ning hõõru filee seguga korralikult kokku. Tambi marjad puruks ning määri segu samuti kalale. Voldi kala pooleks nii et maitseainetega kaetud fileeosa jääks sisse ja nahaga pool väljapoole. Mässi kala üleni küpsetuspaberisse ja pista kilekotti või paki köögikilesse. Tõsta pakk taldrikule ja aseta raskuseks peale veel üks taldrik. Jäta kala selliselt külmikusse 12-24 tunniks maitsestuma, vahepeal pööra aga pakki teistpidi, et mõlemad pooled ühtlaselt maitset saaksid. Valmis kalalt pühi maitsesegu maha ja lõika õhukesed viilud. Maitseb hästi nii suupistena, pehme või röstitud saia kattena või salatis. Serveeri koos tervete punaste sõstardega, et hapukat särtsu lisada.

Retsept on ilmunud ka Peetri Lõheäri blogis