Kui sulle tuuakse ootamatult ämbritäis pohli, siis õnneks ei ole tarvis kohe kiiruga kokkama asuda – tänu marjades sisalduvale bensoehappele säilivad need päris hästi, kuid mingil ajahetkel tuleb muidugi otsused vastu võtta. Minul rändas mitu karpi marju lõpuks sügavkülma, lihtsalt niisama sõin samuti ära lugematu arvu peotäisi, mõned viskasin koos maapähklivõi ja paari banaaniviiluga hommikupudru peale ning paari koogi jagu ootab siiani külmikus. Ja muidugi ei saa unustada moosi!

 Et kapis oli järele jäänud veini (jah, see on võimalik, eriti kui peale veinikursust oled muutunud nõmedaks pirtsutajaks ja veinid, mis enne täitsa okeid tundusid, lihtsalt enam ei maitse ) ja aknalaual juba mõned kuud üllatavalt hästi vastu pidanud potirosmariini, mis mõlemad pohlade magus-mõrkja maitsega päris hästi tundusid sobivat, siis tegin seekord hariliku pohlamoosi asemel hoopis väikese maitselisaga marmelaadi. Aga ka pohlamoos ei jäänud tegemata – marmelaadist järele jäänud marjades on lihtsalt veel just niipalju vunki, et mõned purgid sõstramahlaga läbi keedetud moosi ka kappi pista.

Pohlad sisaldavad ise küllaltki palju pektiini, mis annab neile võime kallerduda ka hariliku suhkruga marmelaadi keetes. Nagu juhtub näiteks ka õuna- või sõstramoosiga. Vähem magusa ja tugevama iseloomuga kallerdise saab pohladest siis, kui keeta see kokku marmelaadisuhkruga, kus tardumist soodustavat abiväge veidi sees. Mis ei tähenda aga, et hariliku suhkruga saadud pehmem ja magusam hoidis kuidagi kehvem oleks – lihtsalt veidi erinev.

Marmelaadi valmistamisel tuleb ette veidi jälgimist ja järeldamist ja seepärast on kogused retseptis ka üpris umbkaudsed. Suhkru kaal oleneb lihtsalt sellest, palju vedelikku keedetud marjadest eraldub ning keemisaeg sellest, kui kiirelt keedus kallerduma asub. Kõik käib tegelikult aga päris kiirelt. Ma ise olen hea abilise avastanud marmelaadiproovi näol, mille leiad retseptikirjeldusest. Ja kindlasti ei tasu marju läbi sõela suruda – nii jääb marmelaad hägune. Järele jäänud pohli ära minema viska, vaid kasutada näiteks küpsetistes või tee nagu minagi õuna- või sõstramahlaga segamoosi.

Igatahes saab hoidis imekena ja juba puhtalt sellepärast tasub seda kasutada pea igal võimalusel. Aga eks see olegi õnneks juba loomu ja maitse poolest sõber nii magustoitude, juustu, verivorsti ning miks mitte ka uluki- või pardipraega.

*Retsept valmis koostöös Dansukkeriga ja selle leiab ka D-kokaraamatust.

Pohlamarmelaad punase veini ja rosmariiniga

Britt Kui sulle tuuakse ootamatult ämbritäis pohli, siis õnneks ei ole tarvis kohe kiiruga kokkama asuda – tänu marjades sisalduvale bensoehappele säilivad need päris hästi, kuid mingil ajahetkel tuleb muidugi otsused… Prindi retsept

KOOSTISOSAD

• 1 kg pohli
• 1 dl kuiva punast veini
• 1,5 dl vett
• u 300 g Dansukkeri marmelaadisuhkrut (või u 600 g suhkrut)
• 1 rosmariinioks

JUHISED

Loputa pohlad veega ja kurna sõelal. Vala potti, lisa vesi ja vein ning lase keema tõusta. Keeda u 5 minutit või kuni pohlad on pehmenenud. Vala potisisu tihedale sõelale ja lase vedelikul u 30 minuti jooksul välja nõrguda. Ära suru! Kaalu saadud vedelik, lisa rosmariinioks ning lase jälle keema tõusta. Kui kasutad marmelaadisuhkrut, lisa seda ½ kaalutud vedeliku kohta. Keeda segades 5 -10 minutit, kuni segu konsistents muutub ja suhkur on sulanud. Marmelaadisuhkru puhul näed tulemust kiiremini ja keemisaeg võiks olla pigem lühem. Harilikku suhkrut kasutades lisa seda sama palju nagu kaalutud vedelikku ja tegutse edasi samamoodi nagu marmelaadisuhkru puhulgi. Sobiva konsistentsi saamiseks võid teha marmelaadiproovi – selleks pista külmkappi taldrik ja lase jahtuda. Tõsta väike kogus keedust taldrikule ja kalluta veidi. Kui vedelik kiirelt kallerdub, on marmelaad valmis. Kui kallerdumine pole piisav, keeda veel veidi. Eemalda valmis marmelaadist rosmariinioks ja vala potisisu steriliseeritud purkidesse. Naudi magustoitudega, juustulaual, verivorsti või hoopis uluki- või pardiprae juures.

Viigimarjahooaeg kipub vaibuma, mis on muidugi üks ütlemata kurb lugu. Seepärast vist haarangi viimasel ajal poes käies iga kord  kasvõi käputäiegi kaasa, sest mine tea, kas järgmisel korral enam saabki. Olen nende kasutamiseks päris korraliku portsu retsepte ja toidumõtteid küll kokku kogunud, kuid tuleb tunnistada, et toidu sisse satuvad need siiski harva. See viigimarja-aeg on lihtsalt nii häbiväärselt üürike ja isu täis söömine võtab oma aja.

Kui viigimarju on aga juba niisama piisavalt palju sisse kühveldatud, tahaks neid lõpuks muu toidukraamiga kuidagimoodi ikka kokku kombineerida. Et mul oli külmikusahtlis näiteks värvilisi peete, mis praegu eriti mõnusalt õhukese koorega ja mahlased, sai valmis säherdune salat. Paar viigimarja jätsin aga muidugi targu varuks – juhuks kui isu jälle peaks ähvardama.

Tsitruste fileerimine võib kõlada imelikult, aga ausõna, nii on iga apelsin või greip salatis (või ükskõik, millise muu roa komponendina) palju maitsvam, seda on süüa mugavam ja mis seal salata – ilusam on samuti. Võid aga puuviljadelt ka lihtsalt noaga koore eemaldada ja greibi või apelsini viilutada ning seejärel poolitada. Mõlemad meetodid on päris hästi ette näidatud näiteks siin

Ja kui peedid on kenad, värsked ja soovitavalt pisemad, siis ei ole neid tegelikult tarvis koorida. Vähemasti mina seda teinud pole.  Lihtsalt küürimisega tuleb hoolas olla (selles on praegu kindlasti igaüks päris proff) ja igasugused sabad ja juurikad tuleks samuti korralikult ära lõigata või noaga maha kaapida.

Salat on niisamutigi hea, aga kui taimne roog vahel liiga hõre tundub, siis pardifilee on siia näiteks heaks lisandiks või täienduseks.

Salat ahjupeedi ja viigimarjadega

Britt Viigimarjahooaeg kipub vaibuma, mis on muidugi üks ütlemata kurb lugu. Seepärast vist haarangi viimasel ajal poes käies iga kord  kasvõi käputäiegi kaasa, sest mine tea, kas järgmisel korral enam saabki.… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 700 g väiksemaid kollaseid ja punaseid peete
• 1 apelsin
• 1 punane greip
• 5 viigimarja
• 1 sl mett
• 1 sl oliiviõli
• 1 sl palsamiäädikat
• 1 rosmariinioks
• Peotäis granaatõunaseemneid
• vereva oblika või mangoldi lehti
• soola, pipart

JUHISED

Küüri peedid hoolega puhtaks, lõika maha varreosa ning lõika neljaks sektoriks. Vala madalasse ahjuvormi, maitsesta soola-pipraga ning lisa rosmariinioks. Sega kokku mesi, õli ja äädikas ning vala peetidele. Sega, kata kaane või fooliumiga ning küpseta 220-kraadises ahjus 25-30 minutit või kuni peedid on parajalt pehmed. Lase veidi jahtuda.

Fileeri apelsin ja greip või eemalda neilt noaga koor, lõika puuviljad viiludeks ja poolita – nii sobituvad need teiste komponentidega paremini ja süüa on mugavam. Sega  peedisektorid läbi ja tõsta vaagnale (jäta küpsetusnõu põhja kogunenud vedelik kindlasti alles), lisa apelsini ja greibilõigud ning tõsta peale sektoriteks lõigatud viigimarjad. Lisa oblika- või mangoldilehed ja puista peale granaatõunaseemned. Kurna peetide küpsemisel järele jäänud vedelik ja vala see salatile kastmeks. Soovi korral lisa veel peeneks hakitud rosmariinilehti ja soola-pipart.

Tundub, et paljudel on kõrvitsaga omamoodi armastuse-vihkamise suhe. Mõni jumaldab  marineeritud kõrvitsat, aga kirtsutab nina kõige muu suunal, mis seda kollast tegelast sisaldab. Või siis ollakse üldiselt sõbralikud, aga mõni kõrvitsatoit kohe üldse ei istu. Nagu mul endalgi. Kuidagi ei suutnud kooliajal mõista, kuidas klassiõde liitrite kaupa kõrvitsamehu, ehk sellist paksemat sorti mahlaollust suutis ära juua. Ameerikapärase kõrvitsakoogi nautimiseks läheks aga tõenäoliselt tarvis psühhoteraapia sessioone, sest selles osas on eelarvamuste lõhkumisega samuti tööd küll ja veel. Õnneks aga on see tõllamaterjal aga muundumise meister, mis paljude toitudegagi kõige paremas mõttes imet teeb.

Siinse kõrvitsa-tiramisu koostisosi ma siiski liigse detailsusega kodustele ei reklaaminud ja õigesti tegin, sest nagu mulle hiljem tunnistati, poleks see teadmine magustoiduvormi tühjendamisele kuidagi kaasa aidanud. Kuueteistkümnene sõi aga järgmisel päeval salaja külmikust viimase tüki ära, mis on üpris kõnekas fakt. Kõrvitsapüree sobib minu arvates siia imehästi ja annab muidu rammusale ampsule veidi kergust ja heas mõttes omapära juurde. Panin mõrkjat kohvi täiendama mõrumandlist valmistatud Amaretto likööri ja kuigi originaalmagustoidus kasutatakse rohkem Sitsiiliast pärit kangendatud veini, marsaalat, töötas see samuti hästi. Ilmselt sobib siia aga ka näiteks kohviliköör. Munakollased annavad minu arvates kreemile palju juurde ja see vesivannil kloppimine ei ole tegelikult teab mis suur lisaliigutus ega ajakulu. Toore munavalge osas, mis õhulisuse lisamiseks paljudes retseptides käib, on mul aga ilmselt mingit sorti isiklik tõrge ja need rändasid küll sügavkülma järgmist beseetegu ootama.

Tiramisu enda kohta ma suuremat heietust koostama ei hakka, aga lingin siia mõned vastuolulised artiklid, mida mul endal oli huvitav lugeda. Nagu paljude Itaalia toitude puhul, tundub ka siin ajaloolise tausta osas lugusid rohkem olevat kui ühes pakis savoyardi küpsiseid. Kui aga viimased on kasutusel ja samuti mascarpone, espresso, kakaopulber ja juba eelpool nimetatud kangemat sorti vein, siis on tõenäosus suur, et tõlkes “tõsta mind üles” tähendava magustoidu alla see kausitäis liigitub. Ka selle nimetuse on mõned suutnud siduda Treviso bordellidega ning väidavad, et tegu on ka sealtmajast pärit toiduga. Mine neid itaallasi tea, võib-olla ongi igal piirkonnal oma bordellitoit, sest  puttanesca spagetikastme kohta räägitakse Napolis päris sarnast lugu…

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga ja on ilmunud ka D-kokaraamatus

Kõrvitsa-tiramisu

Britt Tundub, et paljudel on kõrvitsaga omamoodi armastuse-vihkamise suhe. Mõni jumaldab  marineeritud kõrvitsat, aga kirtsutab nina kõige muu suunal, mis seda kollast tegelast sisaldab. Või siis ollakse üldiselt sõbralikud, aga mõni… Prindi retsept

Kogus: 6

KOOSTISOSAD

• u 140 g (ca 16 tk) Savoyardi küpsiseid
• 2 munakollast
• 1 dl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
• 250 g toasooja mascarponet
• 1,5 dl vahukoort
• 1 dl kõrvitsapüreed*
• 1 tl vanillsuhkrut (Dansukker)
• 0,75 dl Amaretto likööri
• u1,5 dl kanget külma kohvi
• 0,25 tl kaneeli
• 1 sl kakaopulbrit (100%)

JUHISED

Aseta vähese veega potile kuumakindel kauss, nii et selle põhi vett ei puudutaks. Kuumuta saadud vesivannil vispli või käsimikseriga vahustades munakollased, suhkur ja 0,5 dl Amarettot, kuni suhkur on sulanud ja saad kreemja ja õhulise vahu – see võib aega võtta kuni 6 minutit.

Sega mikseri või vispli abil kokku mascarpone, kaneel ja kõrvitsapüree ning lisa see munavahule. Vahusta vahukoor vanillsuhkruga ja sega ettevaatlikult saadud segu hulka.

Sega kokku kohv ja järele jäänud Amaretto, suska kiirelt küpsised sellest ükshaaval läbi ja lao pool küpsisekogusest ühe kihina sobiva suurusega vormi (kui küpsised ei taha täpselt ära mahtuda, lõika need lihtsalt sobivaks). Lisa pool kõrvitsakreemist, lao peale ülejäänud, samuti kergelt kohvist läbi käinud küpsised ja vala peale ülejäänud kreem. Kata vorm köögikilega ja jäta vähemalt neljaks tunniks, aga soovitavalt järgmise päevani külmikusse tahenema ja maitsestuma. Serveeri külmalt ja sõelu peale ohtralt kakaopulbrit.

 

*- Kõrvitsapüree valmistamiseks koori ja tükelda kõrvits ning kuumuta sortsu veega tasasel tulel kaanega kaetult u 15 minutit või kuni kõrvits on täiesti pehme. Vala liigne vesi ära ja püreesta. 1 dl püree valmistamiseks kulub u 250 g kõrvitsat. Kõrvitsapüreed võid edukalt säilitada ka sügavkülmas.

See siin on üks suhteliselt argise iseloomuga juustukook, mille juures imenippe nagu vesivann ja muu säärane kasutada pole tarvis. Eks ta ole selline veidi plaadikoogi moodi kook ka. Katte ja põhja osas saab olla loominguline ning kasutada käepäraseid küpsiseid (või piparkooke!) ja näiteks hoopis sügavkülmas vedelevat kirsipakki.

Fariinsuhkur annab koogile veidi teise ilme ja karamellise maitse, muus osas on see aga endiselt juustukook mis juustukook. Kuigi see on üpris kodune ja lihtne versioon, on siin aga samuti mõned detailid, mis valmistamisel abiks võivad olla:

• Koostisainete temperatuur – võta toorjuust, hapukoor ja munad aegsasti külmikust välja, et need oleksid täidise kokkusegamise ajal toatemperatuurini soojenenud. See teeb segunemise lihtsamaks ja küpsemise sujuvamaks.
• Lase koogil enne sööma asumist korralikult jahtuda ja taheneda. See kook ei vaja ahjusoojuses jahtumist, nii et võid peale küpsemisaja lõppu selle kohe välja tõsta. Talitse aga tordilabidat, sest jahtunult on kook esiteks maitsvam ja ka tekstuur on parem, kuna ahjust väljub see veel kergelt võdisevana. Alustuseks jahuta kook toatemperatuurini ja seejärel veel vähemalt mõned tunnid külmkapis.
• Ära üle küpseta. Juustukoogile tekivad praod paljude küpsetusteooriate järgi just seetõttu, et kook on veidi liiga palju kuumust saanud. 40 minutit peaks sellele koogile paras aeg olema, aga ei pruugi. Kui kook tundub pealt tahenenud, kuid keskelt võdisev (aga mitte päris vedel), siis aitab ahjust. Tärklise lisamine aitab ka koogil paremini koos püsida, aga see võib maitses tunda jääda. Olen teinud kooki ka ilma selleta ning pole midagi juhtunud. Kui ka mõni pragu kattele tekkima peaks, siis kate päästab päeva, pealegi leiab tänapäeval muretsemiseks ka olulisemaid põhjuseid kui koogipragu.
• Kui kasutad kattena hoopis marju, siis arvesta, et need eraldavad üldjuhul rohkem vedelikku kui õunad ja ole vee lisamisega kitsim – saad seda alati hiljem lisada, kui kaste liiga paks peaks jääma.

Ja tasub meeles pidada, et vähemasti koleda ilma puhul on koogiteraapia kohe kindlasti abiks (ning ilusa ilmaga ei tee samuti paha). Vaatan praegu lihtsalt aknast välja ja ei oska seisukohta võtta, et kummaga siis tegu on.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga ja on ilmunud ka D-kokaraamatus.

Karamelline juustukook õuntega

Britt See siin on üks suhteliselt argise iseloomuga juustukook, mille juures imenippe nagu vesivann ja muu säärane kasutada pole tarvis. Eks ta ole selline veidi plaadikoogi moodi kook ka. Katte ja… Prindi retsept

Kogus: 9

KOOSTISOSAD

• 200 g piparkooke*
• 70 g võid
• 600 g toasooja toorjuustu
• 3 toasooja muna
• 1 tl vanillisuhkrut
• 150 g fariinsuhkrut + 1 sl
• 1 dl toasooja hapukoort + 1 sl
• (1 sl maisitärklist)
• Kate:
• 300 g kooritud ja tükeldatud hapukaid õunu
• 0,5 dl marmelaadisuhkrut (Dansukker)
• 1,5 -2 dl vett
• 1 kaneelikoor
• näpuotsaga kardemoni
• kaneelisuhkrut või jahvatatud kaneeli

JUHISED

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud, u 22x22cm suurusesse koogivormi ja küpseta 175-kraadises ahjus u 10 minutit. Lase vormil jahtuda ja samal ajal valmista täidis. Selleks sega toasoe toorjuust ja hapukoor suhkru ja vanillisuhkruga. Võid kasutada selleks köögikombaini aeglasemat režiimi, aga ära vahusta. Lisa ükshaaval munad ja sega sekka tärklis kui seda kasutad. Vala saadud segu jahtunud koogipõhjale. Sega ühtlaseks 1 sl hapukoort ja fariinsuhkrut, tõsta koogile ja tõmba lusikavarre abil koogile siiruviiruline muster. Küpseta 160-kraadises ahjus u 40-50 minutit, kuni kate on tahenenud, aga keskelt veel veidi võdiseb. Lase täielikult toatemperatuuril jahtuda ja tõsta külmkappi vähemalt kolmeks tunniks või järgmise päevani. Õunakatte valmistamiseks keeda õunad koos vee, kaneeli ja kardemoniga u 10 minuti jooksul peaaegu pehmeks. Lisa suhkur ja lase veel paar minutit podiseda. Jahuta ja serveeri koos koogiga. Kui õunakate kipub liialt tarretuma, lisa sellele veidi kuuma vett.

 

*) – Piparkoogipõhi lisab koogile sügistalvist vürtsikat lisa, kui soovid mahedama maitsega kooki, kasuta Digestive või kaeraküpsiseid (näiteks soolakaramelliga kaeraküpsised annavad täitsa vahva tulemuse)

Tänane 13. Detsember on Luutsinapäev või siis St. Lucia päev, mida rootslased ja norrakad tähistavad üleni valges riietuses safranisaia süües ja küünaldega pärga kandes. Päris ohtlik kombinatsioon tegevustest, kui hästi järele mõelda, aga kindlasti silmale ilus vaadata ja skandinaavialik suure algustähega. Selle kena traditsiooni eesmärk on kõige pimedamal ajal valgust ja rõõmu tuua ning pühak Lucia nimi kirjade järgi just seda tähendama peakski. Samuti tähistatakse ametlikku jõuluaja algust. Muide, kuigi traditsioonilisi Lucia-päeva safranisaiu nimetatakse tihti küll lussekatter, valmistatakse neid erinevate kujudega, millel kõigil oma kindel nimi. Lussekatt (ehk Lucia kass) ei ole üldse see S-kujuline sai, mida vast kõige rohkem nimetatud päevaga seostatakse, vaid hoopis julgalt (ehk jõulusiga), vähemasti Magnus Nilssoni Nordic Cookbooki järgi.

Seevastu eestlaste Luutsinapäev (jah, samuti täna), mis peaks justkui olema samuti välja kasvanud rannarootsi aladelt, on rahvakalendri kirjelduse järgi kõike muud kui kena. Lucia on siin muutunud hoopis luutsiks, keda hangude ja raudesemetega peletatakse ja kotti aetakse ning valgete rüüde asemel oli jälle põhjust kahtlastes rõivastes marti-kadrit joosta, aga sedapuhku mitte ande paludes vaid vitsakimbuga külaelanikke koristama sundides. Selle huvitava päeva kohta saab rohkem lugeda ja kulmukergitusharjutusi teha siin.

Ise valin vast ikka selle rõõmu ja valguse koos kollaste safranisaiadega, mis minu isikliku ideaali järgi siiski ka korralikus koguses kaneeli ja võid võiksid sisaldada. Kodu koristan küll ära, aga täiesti vabatahtlikult ja küünlad panen ka põlema, aga mõnda turvalisse kohta ja soovitavalt mööbliesemele toetatult. Valge riietuse osas pole veel otsust teinud, aga võib-olla on see hea mõte siis, kui saiad on söödud ja köök lõpuks ometi korras. Glögi on ka vist vajalik.

Safraniad rosinate ja kaneeliga

Britt Tänane 13. Detsember on Luutsinapäev või siis St. Lucia päev, mida rootslased ja norrakad tähistavad üleni valges riietuses safranisaia süües ja küünaldega pärga kandes. Päris ohtlik kombinatsioon tegevustest, kui hästi… Prindi retsept

Kogus: u 16 tk

KOOSTISOSAD

• 25 g presspärmi
• 2,5 dl piima
• 0,75 dl suhkrut
• 0,5 tl soola
• 100 g toasooja võid
• 1 g safranit + 1 sl viina või džinni (või akvaviiti)
• 1 muna
• 500 g jahu
• 1 tl riivitud apelsinikoort
• 1 tl kardemoni
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• Täidis:
• 100 g rosinaid
• 50 g datleid
• 50 g fariinisuhkrut (Dansukker)
• 100 g toasooja võid
• 2 tl kaneeli

JUHISED

Vala safranile viin või džinn ja lase vähemalt pool tundi värvil ja maitsetel eralduda. Võid aga safrani likku panna juba mõned tunnid varem. Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa käesoojaks kuumutatud piim, kurnatud safranivedelik, kardemon, vanillisuhkur, apelsinikoor ja klopi sekka ka muna.  Sõelu hulka jahu ja sõtku ühtlaseks kas käsitsi või köögikombaini tainakonksuotsikut keskmisel kiirusel nii  7 minuti jagu kasutades. Lõpusirgel lisa pehme või ja töötle veel kuni tainas on ühtlane. Kata nõu köögikile või rätikuga ja lase 1 tund kerkida. Samal ajal valmista täidis. Selleks vala rosinatele-datlitele kuum vesi nii et need oleksid kaetud ja jäta need umbes 10 minutiks pehmenema. Kurna ja haki peeneks. Vahusta pehme või koos suhkruga, sega sekka kaneel ja rosinad-datlid. Jaga tainas kaheks ja veereta vorstiks. Jaga üks tainavorst kaheksaks võrdseks osaks ning rulli need jahusel pinnal u 10×20 cm ristkülikueks. Kata iga ristkülik rosina-kaneeliseguga ja hõõru ühtlaselt laiali. Keera rulli, lõika keskelt peaaegu kuni lõpuni läbi, aga nii et mõlemad otsad ja rulli põhi puutumata jääksid. Keera rull s-tähe kujuliseks ja määri lahti klopitud munaga. Suska mõlemasse otsa soovi korral ka üks suur rosin. Tee nii ka teise rulliga. Kokku peaksid saama 16 saiakest. Tõsta saiad küpsetuspaberiga kaetud kahele ahjuplaadile ja lase poole tunni jagu kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus u 15-20 minutit, kuni kenad ja kuldpruunid. Kõige paremini maitsevad samal päeval ja koos glögiga.

• Kui iga saia eraldi valmistamine tundub tüütu töö, valmista saiu samamoodi nagu muidu teeksid kaneelirullidega. Rulli näiteks mõlemad tainatükid u 30×40 cm suurusteks õhukesteks ristkülikuteks, määri rosina-kaneeliseguga, keera rulli ja lõika kas seibideks ja tõsta ahjuplaadile või poolita pikkupidi, lõika 16 piklikuks jupiks, keeruta need spiraalideks ja säti muffinivormidesse. Märi munaga, lase kerkida ja küpseta nagu ülaltoodud retseptis kirjas.

Retsept valmis koostöös Dansukkeri ja D-Kokaraamatuga

Ilusat jõuluaega! Panen siia kohe ühe soojaga kirja meie selleaastase jõulukoogi, milleks on tegelikult täitsa harilik brita kook, kuhu veidi talvisemaid maitseid juurde on lisatud. Kardemoni, madariine ja jõhvikaid nimelt ning koogipõhja pistsin ka veidi mandlijahu ja pruuni suhkrut.

Kook väike ja lihtne nagu tänavused jõuludki. Ja tegelikult kuulub samasse klubisse ka meie kuusk, sest see poolemeetrine potikuusepäkapikk pildil sel aastal tuppa sai toodudki. Loodetavasti kasvab temast suur ja tore puu, mida  järgnevatel aastatel juba õues kaunistada saame. Ja ehk jaksab ta edaspidi kanda ka rohkem kui viit ehet.

Rõõmsaid pühi!

Jõulubrita

Britt Ilusat jõuluaega! Panen siia kohe ühe soojaga kirja meie selleaastase jõulukoogi, milleks on tegelikult täitsa harilik brita kook, kuhu veidi talvisemaid maitseid juurde on lisatud. Kardemoni, madariine ja jõhvikaid nimelt… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Põhi:
• 150 g võid
• 1 dl heledat muscovado suhkrut
• 3 munakollast
• 80 g nisujahu
• 40 g mandlijahu
• 1 dl piima
• 1,5 tl küpsetuspulbrit
• 0,5 tl jahvatatud kardemoni
• 1 mandariini riivitud koor
• Kate:
• 3 munavalget
• 150 g suhkrut
• 1 dl mandlilaaste
• Täidis:
• 2 dl vahukoort
• 50 g toorjuustu
• 1 sl tuhksuhkrut
• 1 tl vanillisuhkrut
• peotäis jõhvikaid
• Lisaks:
• mandariine, jõhvikaid, kaneelikoort, loorberilehti ja tuhksuhkrut kaunistamiseks

JUHISED

Vahusta toasoe või suhkruga ja lisa ükshaaval munakollased. Sega jahu küpsetuspulbriga ning lisa tainale vaheldumisi piimaga. Sega sekka mandariinikoor ja kardemon ning jaga tainas kahte  küpsetuspaberiga kaetud 20-22 cm läbimõõduga koogivormi. Vahusta munavalged ja lisa suhkur kolmes osas, kuni saad tugeva vahu ja suhkur on korralikult lahustunud. Jaga munavalgesegu tainapõhjadele ning puista peale mandlilaastud. Küpseta 175-kraadise ahju alumises osas u 20 minutit või kuni munavalgesegu on kergelt jumekas ja krõbe. Võid põhjad valmis küpsetada ka ükshaaval või valada taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning hiljem lihtsalt pooleks lõigata.

Lase põhjadel täielikult jahtuda.

Vahusta toasoe toorjuust ja külmkapikülm vahukoor tuhksuhkru ja vanillisuhkruga ning tõsta kolmveerand sellest alumisele koogipõhjale lisa jõhvikad ja tõsta peale teine põhi. Tõsta sellele omakorda järele jäänud vahukooresegu ja kaunista kooritud mandariinide, jõhvikate, kaneelikoore ja loorberilehtedega. Puista peale tuhksuhkrut. Hea nii samal kui järgmisel päeval, aga paar tundi külmikus tuleb kasuks ikka.

Jõuludest jäi kapsast ja verivorsti järgi ja pistsin need pirukasse. Öeldi, et maitseb nagu viineripirukas, aga verivorsti ja kapsaga. Minu meelest on need kaks küll täiesti erinevad pirukad, aga teatud tüüpi väiksest kasvu kodanikele tundus see jutt igatahes hästi mõjuvat. Pirukad on soojalt muidugi kõige paremad, aga ka jahtununa täiesti korralikud.

Verivorstipirukas hapukapsa ja pohlamoosiga

Britt Jõuludest jäi kapsast ja verivorsti järgi ja pistsin need pirukasse. Öeldi, et maitseb nagu viineripirukas, aga verivorsti ja kapsaga. Minu meelest on need kaks küll täiesti erinevad pirukad, aga teatud… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 400 g pakk (võiga) pärmi-lehttainast
• 4 soovitavalt pikka ja peenikest verivorsti
• 200 g hautatud hapukapsast
• peotäis pohli või jõhvikaid
• 1 muna
• köömneid
• pohlamoosi serveerimiseks

JUHISED

Sulata tainas ja rulli tainalehed vajadusel jahusel tööpinnal vajadusel veidi laiemaks, et täidis paremini ära mahuks.  Kui kasutad ühes tükis tainast, siis lõika see sobivas suuruses ristkülikuteks. Pintselda tainaääred munaga ja tõsta igale ristkülikule üks verivorst, u 50 g jahtunud kapsast ja mõned pohlad või jõhvikad. Rulli tainas ümber täidise, nii et kinnituskoht jääks allapoole. Tõsta pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, lõika peale mõned sälgud, pintselda munaga ja puista peale veidi köömneid. Küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni pirukad on kuldpruunid. Lõika ampsu suurusteks tükkideks ja paku kõrvale pohlamoosi. 

Kui midagi muud head mööduva aasta juures on raske leida, siis vähemasti on suur tõenäosus, et see jääb meelde ka neile, kellel harilikult kõikvõimalikud aastaarvud peas ei taha püsida. Hea on muidugi ka, et see kohe läbi saab. See salat siin sobib söömiseks aga terve mandariinihooaja vältel ning muidugi mõista ka aastavahetusel. Eriti kui jõulude ajal raskemast toidust juba villand sai.

Rõõmsat aastavahetust!

Salat külmsuitsuforelli ja mandariinidega

Britt Kui midagi muud head mööduva aasta juures on raske leida, siis vähemasti on suur tõenäosus, et see jääb meelde ka neile, kellel harilikult kõikvõimalikud aastaarvud peas ei taha püsida. Hea… Prindi retsept

Kogus: 2

KOOSTISOSAD

• 100 g külmsuitsuforelli
• 40 g rukolat
• 3 mandariini
• 40 g kurki
• 40 g valget redist
• 1 väiksem avokaado
• jõhvikaid
• Kaste:
• 1 sl valge veini äädikat
• 1 tl Dijoni sinepit
• 4 sl külmpressi oliiviõli
• 1 tl vedelat mett
• 1 mandariini mahl ja riivitud koor
• soovi korral mõned hakitud rosmariinilehed
• soola-pipart

JUHISED

Sega kokku kõik kastme koostisosad. Mina kallan tavaliselt kõik kaanega kinni keeratavasse purki ja loksutan nii nagu jaksan. Võid aga ka lihtsalt tugevalt nt vispli abil segi kloppida, nii et saad mitte päris vedela, aga pigem emulsioonilaadse kastme. Viiluta kurk ja redis võimalikult õhukeselt – võid selleks kasutada ka köögimangoliini või köögiviljakoorijat ja tavapäraste seibide asemel hoopis pikkupidi elegantsed ja pikad köögiviljalindid tõmmata. Sega rukola ja kurk-redis paari supilusikatäie kastmega läbi ja tõsta kas vaagnale või jaga taldrikutele. Aseta peale avokaadosektorid, kooritud ja viilutatud mandariinid ning kalaviilud. Peale nirista veel tunde järgi kastet (ei pea kõike ära kasutama, kui palju tundub – kaste säilib paar-kolm päeva veel kindlasti ja sobib hästi ka teiste salatite-köögiviljade juurde) ja puista üle jõhvikatega. Soovi korral lisa veel veidi soolahelbeid ja musta pipart ning valmis ongi.

Uus aasta on hooga alanud ja särtsakas kausismuuti sobib siia küllaltki ühetoonilisse jaanuarikuusse minu meelest väga hästi. See on üks mu praegusest kahest lemmiksmuutist, mida peale hommikust jooksuringi teha armastan, sest kui kere on liikumisega soojaks köetud, siis tundub isegi külma ilmaga jahedamat sorti lonks mõnus.

Kaussi võib valada muidugi igasuguse konsistentsiga smuutit, aga enamasti on mõistlik seda teha just paksema jäätiselaadse kannutäiega, mida ongi mugavam lusikaga süüa. Kui vedeliku lisamisega tähelepanelik olla ja kasutada rohkelt külmutatud kraami, siis umbes-täpselt midagi sellist juhtubki. Minu väärikas eas Philip (mõned tähed on masinalt lihtsalt aastatega maha puhastatud) võib näiteks tahta vahepeal veidi hingetõmbepausi, mille vältel ma segu lusikaga veidi surkida saan, aga hea tahtmise juures saab ka pensionieelikust blenderiga siin hakkama.

Tahiini ehk seesamiseemnetest valmistatud pasta annab sellele smuutile minu meelest väga mõnusa kreemja konsistentsi ja veidike halvaad meenutava maitse, mis toorkakaoga hästi kokku kõlab. Kaneeli võib ka välja jätta, aga talvisel ajal meeldib mulle seda millegipärast igale poole toppida, pealegi on kaneelil minu meelest üks üpris tore omadus maitsemeeltega trikitada ja toidust veidi magusam mulje jätta kui see päriselt võib-olla on. Lehtkapsas võib komplektis ka ehk kummaline tunduda, aga kasutegurit ja kiudaineid see siia lisab ja tegelikult maitses segama ei jää. Mul on pakk lehtkapsast viimasel ajal alati sügavkülmas ja pole vist ühtegi smuutit, kuhu ma seda sisse ei puistaks.

Toredat lumist pühapäeva! Ja kui külm ikka korralikult näpistab, siis kulub selle toidu asemel ilmselt ära hoopis üks tass kuuma kakaod. Kaneeliga näiteks!

Kausismuuti kirsside, kakao ja tahiiniga

Britt Uus aasta on hooga alanud ja särtsakas kausismuuti sobib siia küllaltki ühetoonilisse jaanuarikuusse minu meelest väga hästi. See on üks mu praegusest kahest lemmiksmuutist, mida peale hommikust jooksuringi teha armastan,… Prindi retsept

Kogus: 1

KOOSTISOSAD

• 1 külmutatud banaan
• 100 g külmutatud kirsse
• 50 g külmutatud musti sõstraid
• paar lehtkapsalehte
• 1 sl tahiinit
• 1 sl (toor)kakaod
• 1/4 tl kaneeli
• 2 dl mandlipiima
• Katteks: näiteks külmutatud musti sõstraid, musti seesamiseemneid, kakaonibse, peedipulbrit vms

JUHISED

Eemalda lehtkapsalt tugevad rootsud, rebi lehed väiksemateks tükkideks ja tõsta blenderisse. Lisa ülejäänud komponendid ja töötle ühtlaseks massiks. Vala kaussi ja lisa katteks meelepäraseid lisandeid.

Tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole ma suurem asi sõber ei hautatud ega küpsetatud kaalikaga. Toorelt meeldib mulle seda süüa küll, aga niipea kui asi puudutab ahju või panni, muutuvad meie suhted jahedaks. Selles osas on siine roog küll aga erand, mida olen valmistanud juba päris mitu korda ning üpris kindlasti juhtub seda veel. Lihtsalt minu meelest haagivad need Lõuna-Indiast inspikat saanud maitsed ennast ka hautatud kaalika külge väga toredasti. Nimetatud piirkonnast siiski väga kinni hakata aga ei tasu, sest siin on tegu üpris kodukootud roaga, mis sai kokku pandud pigem kapis olevatest koostisosadest ja tujust lähtuvalt. India köögil pole pealegi ka mingit pistmist kinoaga, mis piltidelt vastu vaatab, aga siiski meeldib mulle seda vahel riisi asemel kasutada.

Lisandite valmistamine on üpris lihtne, aga pole mõistagi kohustuslik. Mulle lihtsalt meeldib, kuidas need erinevad tekstuurid ja maitsed taldrikul kokku saavad. Marineeritud kaalikas lisab ka veidi hapukust ja värskust, mis siin kasuks tuleb. Selle asemel võib kasutada aga ka maitse järgi sidruni- või laimimahla. Ja krõbedaid kikerherneid võib valmistada kas nüüd või mõnel teisel korral ka niisama näksimiseks, aga siis pane neid ahjupaadile juba rohkem – jälgi lihtsalt, et need jääksid sinna vaid ühe kihina ning suurenda veidi ka maitseainete kogust.

Kaalika-kikerhernekarri

Britt Tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole ma suurem asi sõber ei hautatud ega küpsetatud kaalikaga. Toorelt meeldib mulle seda süüa küll, aga niipea kui asi puudutab ahju või panni, muutuvad… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 300 g puhastatud ja kooritud kaalikat
• u 150 g keedetud kikerherneid
• 1 sibul
• 2 küüslauguküünt
• 1 tl riivitud ingverit
• 0,5 tl kurkumit
• 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
• 1 tl jahvatatud koriandriseemneid
• 1 tl garam masalat
• 1 sl pruune või musti sinepiseemneid
• 0,5 tl tšillihelbeid
• 1 tl tomatipastat
• 1 tl fariinsuhkrut
• 2 dl vett
• 2,5 dl kookospiima
• soola, pipart
• 1 tl õli või kookosõli
• koriandrilehti
• 
  Krõbedad kikerherned:
• 100 g keedetud kikerherneid
• 1 tl garam masalat
• 0,5 tl kurkumit
• 1-2 tl õli
• u 0,5 tl soola
• 
  Marineeritud kaalikas:
• 100 g puhastatud ja kooritud kaalikat
• 1 tl riivitud ingverit
• 0,5 tl sinepiseemneid
• 1 tl valge veini äädikat
• maitse järgi soola, veidi suhkrut

JUHISED

Kuumuta sügaval pannil või potis kookosõli sees sinepiseemneid, kuni need praksuma hakkavad, lisa hakitud või viilutatud sibul ja pruunista see. Lisa hakitud küüslauk, suhkur, riivitud ingver, tomatipasta, kurkum, tšilli, koriandriseemned, vürtsköömen ja garam masala ning kuumuta segades läbi. Tõsta juurde kooritud ja kuubikuteks lõigatud kaalikas ja maitsesta pannisisu kergelt soolaga, sega jälle läbi ning lisa vesi. Kata nõu kaanega ja lase keskmisest veidi madalama kuumuse juures u 15 minutit podiseda või seni, kuni kaalikas tundub noaga torgates pehmenenud olevat, aga mitte liialt. Lisa kookospiim ja kikerherned ning  kuumuta ilma kaaneta veel 5-8 minutit, kuni maitsed on segunenud. Kui kookospiim liiga tugevalt keema lasta, võib see tükki minna, seepärast hoia temperatuur madalapoolne ja karri pigem keemispiiril kui hooga mulisedes. Maitsesta vajadusel veel täiendavalt.

Krõbedad kikerherned võid ahju pista samal ajal kui karri valmib. Selleks loputa ja nõruta kikerherned, sega need hoolega maitseainete, soola ja õliga läbi ning küpseta 200-kraadises ahjus küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil u 15-20 minutit, kuni need on mõnusalt krõbedad.

Marineeritud kaalikad võid valmis teha juba enne karriga alustamist. Selleks riivi kaalikas ja sega ülejäänud koostisainetega. Lase vähemalt 15 minutit maitsestuda. 

Serveeri kaalikakarrit koos riisi või muu meelepärase lisandiga, tõsta juurde veidi marineeritud kaalikaid ja puista peale krõbedaid kikerherneid ja koriandrilehti.

 

 

Hiina kalendri järgi on alanud uus aasta, mis on jälle heaks põhjuseks süüa teha isegi, kui selle maa või astroloogiaga muud sorti seoseid polegi. Eile Umamist riisiveini otsides võis kuulda, kuidas telefon järjepidevalt helises ja otsiti Hiina pannkooke ja teab mida veel, nii et ilmselt pole ma ainuke. Võib aga juhtuda ka, et su tütar on näiteks sündinud “kühvli” aastal nagu ta ise oma sünniaastat mitte niiväga ammu veel nimetas ja siis tundub see uus uusaasta samuti võib-olla natuke toredam ja rohkem märkimist väärt kui nende teiste anonüümsemate loomade omad.

Et kala on hiinlaste jaoks üks külluse sümboleid, mida uue aasta traditsioonide kohaselt ka lauale pannakse, siis ei saa paar huntahvenat kindlasti asju halvemaks teha. “Culinaria China” raamat ütleb, et sõna “kala” tähendab  hiina keeles ka “küllust” ning kui meil soovitakse teistele head või ilusat uut aastat, siis hiinlased on praktilise meelega ning soovivad üksteisele hoopis jõukust (mis siis kõlab siis samas ka nagu kala ja ma olen üpris veendunud, et osa kadedamatest hiinlastest tegelikult seda mõtlevadki ). Ühesõnaga segane lugu, aga kala võiks ikka süüa. See kantoni-stiilis roog on vist küll üks populaarsemaid toite, mida nii meil kui mujal kodudes teha armastatakse, sest see on oma olemuselt äärmiselt lihtne, valmib ruttu ja on muidugi ka väga maitsev. Kantoni köök jääb Hiinas Guangdongi piirkonda, kus asub ka Hong-Kong ning seda iseloomustavad võimalikult puhtad maitsed ja värske tooraine. Sarnast retsepti olen kohanud aga ka muude piirkondade kirjeldustes, kuid siis on maitsestusse tihti lisatud ka tšillit ja muud kangemat kraami.

See toit on siin on kõige rohkem inspiratsiooni saanud Fuchsia Dunlopi “Every grain of rice” raamatust, aga eks ma sättisin seda veidi enda järgi umber. Dunlop soovitab  määrida kala maitsestamisel kokku riisiveiniga, kuid seda pole ma juba tükk aega kusagil müügil näinud ja ilma on ka igati ok. Muus osas ongi see aga ülimalt minimalistlik roog. Aurutamiseks võib kasutada loomulikult aurutit, aurupotti või poti kohale asetatud sõela, kui kala sinna tervelt ära ei mahu, võib selle natuke krussi keerata või siis üldse poolitada. Kasutada võib muidugi ka kalafileed, mis pliidil aurutamiseks vast kõige lihtsam variant. Valmimise aeg on sel juhul aga erinev st. kala valmib kiiremini ja sellel tasub pilk peal hoida. Mina olen aretanud oma süsteemi Mari-Liisilt šnitti võttes, sest terve kala potti ära ei mahu ja nii saab kala rohkem auru kui näiteks lihtsalt küpsetuspaberisse pakitult (natuke on seda üllitist näha alumiselt fotolt ja nende pannil olevate ramekinide peale toetubki sama taldrik, mis kaladega laual). Ka ahjus valmimise kiirus oleneb palju kalast endast – mina kasutasin huntahvenaid, sest need on hea suurusega ja mõnusa hõrgu lihaga, mis minu arvates sellise tasasemat sorti maitsestusega hästi klapib. Võib aga kasutada ka koha vms valget kala ja olen teinud sarnast toitu ka forelliga ning see on samuti väga maitsev.

Lisandite osas tasuks samuti jääda tagasihoidlikuks, et need õrnast kalast üle ei käiks. Selle toidu juurde aurutasin pikateralist riisi ja keetsin soolaga maitsestatud vees kergelt brokolit (u 3-5 minutit) ja tegin veidi suurema koguse maitseõli ning veega lahjendatud sojakastet, millest kummastki lusikatäie ka brokolile lisasin. Riisi keetmiseks loputa riisi külma veega mõned korrad, kuni vesi jääb selgeks, kurna ja lase 2 dl vett 3 dl veega paariks minutiks keema. Lisa ka veidi soola. Siis alanda kuumus, kata pott kaanega ja lase 10 minutit podiseda. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all kindlasti veel 10 minutit tõmmata. Sega läbi ja valmis ongi.

Ega siis muud kui ikka küllust ja kala uueks aastaks!

Aurutatud huntahven ingveri ja rohelise sibulaga

Britt Hiina kalendri järgi on alanud uus aasta, mis on jälle heaks põhjuseks süüa teha isegi, kui selle maa või astroloogiaga muud sorti seoseid polegi. Eile Umamist riisiveini otsides võis kuulda,… Prindi retsept

Kogus: 2-4

KOOSTISOSAD

• 2 huntahvenat
• u 30 g ingverit
• 5 rohelise sibula vart
• 3 sl tamarikastet või sojakastet (ideaalis heledamat)
• 3-4 sl (maapähkli-)õli praadimiseks
• meresoola

JUHISED

Kaabi kalalt soomused ja eemalda lõpused. Loputa kala kiirelt külma veega ja kuivata majapidamispaberiga. Tee kalde mõlemale poole külgedele mõned kerged sisselõiked ja hõõru nii seest kui väljast kergelt soolaga kokku.

Koori ingver ja lõika õhukesteks ribadeks. Viiluta kolme sibulavarre heledam osa. Haki järele jäänud ingverikoored kergelt ja lisa teelusika jagu hakitud sibulavart, pista kalade sisemusse ja lase taldrikul u 10 minutit maitsestuda. Taldrik on hea selleks, et kaladest võib maitsestudes vedelikku eralduda ja hea on, kui see kinni püütud saab. Ülejäänud sibul sega ingveriga ja jäta hilisemaks. Haki ka tumerohelised sibulapealsed, aga pane need esialgu eraldi kaussi. 

Pane sügavama ahjuvormi põhja paar ramekini või mõned vanemad, ühepaksused  metallist piparkoogivormid ning aseta nendele kalasid mahutav nõu, mis oleks eelmisest veidi väiksem, nii et aur kenasti ringelda saaks.  See võib olla ka näiteks mõni lihtsam vaagen – mul selleks kasutuses näiteks üks ristkülikukujuline Ikea taldrik (iseenesest saab samalt nõult toitu hiljem ka serveerida, mis on ka päris praktiline lüke). Lõika järele jäänud kaks sibulavart u 10 cm juppideks ja tõsta nõusse, kuhu kalad peaksid minema ja aseta nendele seejärel ka kalad ise. See süsteem tekitab jälle ühe sopi kalade alla, kuhu ringlev aur nii paremini pääseb ning lisab samas ka maitset.  

Kuumuta ahi 200-kraadini ja keeda kannutäis vett. Aseta nõu ahjusiinile ja vala alumisele nõule vett umbes kalanõu põhjani välja. Kata kogu kupatus fooliumiga ning kuumuta 10-12 minutit või kuni kala kõige paksemat osa saab ka nüri noaga lihtsalt kuni selgrooni  läbistada.

Eemalda kalade alt sibul ja puista neile nüüd pool ingveri-sibulasegust ja ka ülejäänud roheline sibul. Sega sojakaste u 3 sl kuuma veega.  Kuumuta õlis teine pool ingverisegust ja vala kohe tulekuumalt kalale. Lisa kohe ka sojasegu ning serveeri kiirelt näiteks koos keedetud või aurutatud brokoli ja pikateralise riisiga.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele rummikook ei meeldiks. Pealegi pole paremat ja lihtsamat võimalust mõne untsu läinud tordipõhja või sama saatusega vähegi biskviitpõhja meenutava koogi ära kasutamiseks. Muidugi sobib siia ka igati õnnestunud tordipõhi (vt. juhist allpool) või poest eksta selleks otstarbeks ostetud biskviitpõhi.

Mulle meeldib koogisegu valmistada kondenspiimaga. Kui tegu on aga magusaskaala kõrgema otsa poole kaldu oleva koogipõhjaga, siis võid selle kas osaliselt või täielikult hapukoorega asendada või siis lisada segule lihtsalt veidi hapukoort, kui see liialt kuiv tundub, aga kondenspiima on lisatud juba piisavalt. Kondenspiimaga saab valmistada ka suurepärase rummimaitselise kreemi, mis päris hästi selle koogiga kokku kõlab. Marju otseselt lisama ei pea aga need lisavad nii maitsele kui välimusele tublisti jumet.

Tihti tehakse neid kooke kodus ka küpsistest, aga need siin pole need koogid. Küll aga saab kõige parema puru kookide veeretamiseks minu meelest tavalistest purustatud vormiküpsistest ja saadud pudi sisse võib sisse segada ka purustatud pähkleid. Paari küpsise jaoks muidugi ekstra poodi minema ei pea või kui ülejäänud küpsised rakendust ei leia, siis pole mõistlik seda pakki üldse soetada – väga hästi saab hakkama ka mõne supilusikatäie algse biskviitkoogipudiga või siis lihtsalt suurema koguse pähklipuruga.

Toredat koogiveeretamist! See on õnneks peale lumist talve meil kõigil kenasti käpas!

Rummikoogid

Britt Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele rummikook ei meeldiks. Pealegi pole paremat ja lihtsamat võimalust mõne untsu läinud tordipõhja või sama saatusega vähegi biskviitpõhja meenutava koogi ära kasutamiseks.… Prindi retsept

Kogus: 10tk

KOOSTISOSAD

• 1 biskviitkoogipõhi (5 munast ise küpsetatud või 300 g poebiskviiti)
• 80 g toasooja võid
• 3 sl kondenspiima
• maitse järgi rummiessentsi
• 50-75 g tumedat šokolaadi
• 50 g röstitud ja kooritud metspähkleid
• paar harilikku vormiküpsist katte jaoks
• Kreem:
• 70 g toasooja võid
• 3 sl kondenspiima
• 1 tl kakaod
• paar tilka rummiessentsi
• Lisaks soovi korral füüsaleid, põldmarju või muid meelepäraseid marju kaunistamiseks

JUHISED

Pudista biskviitpõhi* kaussi või  murra suuremateks tükkideks ja purusta köögikombaini lõiketera abil. Sega sekka pehme või, kakao, kondenspiim, rummiessents, pool peeneks hakitud  pähklite kogusest  ja peene riiviga riivitud šokolaad. Sega ühtlaseks, veereta käte vahel ühesuurusteks pallideks ja veereta purustatud küpsiste ja pähklite segus. Suru soovi korral veidi lapikuks ja tee noaga külgedele kerged triibud. 

Kreemi valmistamiseks vahusta käsimikseri abil või, kondenspiim ja kakao ning maitsesta rummiessentsiga. Tee tordipritsi abil koogikestele kenad tupsud ja soovi korral suska kohe juurde ka mõni mari. Lase külmikus paar tundi maitsestuda ja valmis ongi.

*) – Biskviitpõhja valmistamiseks kuumuta ahi 180-kraadini ja määri ca 24 sentimeetrise diameetriga koogivormi sisu ja küljed või ja riisijahuga (võid kasutada ka harilikku jahu, kliisid, riivsaia vms peent “köögipuru”, mis rasvaine ja taina vahele kerge kihi jätaks). Vahusta 5 munakollast 2,5 sl suhkruga helekollaseks vahuks. Teises nõus vahusta munavalged samuti koos 2,5 sl suhkruga tugevaks vahuks. Sega 1/4 munavalgevahust munakollastega, sõelu vähehaaval juurde 5 sl jahu, samal ajal ettevaatlikult tainast segades. Viimasena sega ettevaatlikult juurde ülejäänud munavalgesegu. Vala kohe ettevalmistatud koogivormi ning küpseta 25-30 minutit, kuni biskviidi keskele torgatud tikk välja tõmmates puhtaks jääb. Lase vormis 10 minutit jahtuda, seejärel tõsta vormist välja ja lase täielikult jahtuda. P.S. Sellise paksemat tüüpi biskviidi küpsetamisel ära ahjuust esimese 15-minuti jooksul ava. 

See kergelt krehvtine ahjukana on üks mu kauaaegsetest lemmikutest, mille juurde teen kevadel-suvel vaid kerge rohelise salati ja valmis ongi. Ja kuigi päris viie minutiga siin hakkama ei saa, on aktiivset tegutsemisaega just umbes-täpselt nii palju, et seda võib südamerahuga laisa päeva toiduks kutsuda. Kui tegusam tunne, siis on kanale seltsiks ka jogurtine kaste ja röstitud paprika või siis teen teinekord toidu veidi suuremal pannil kui siin näha ja lisan poole küpsemisaja pealt mõned kartulisektorid, lillkapsaõisikud, kobartomatid või muu meelepärase köögiviljakraami. Enamasti läheb kõik lauas kaubaks ja arvestatavaid jääke, mida järgmiselgi päeval köögis kasutada, kahjuks eriti ei kaasne.

Kes veel ei tea, siis harissa on üks suurepärane asi! See Tuneesiast pärit piprapasta on ühekorraga äkiline, aga samas ka sume ja mitmetahuline ning sisaldab lisaks tšillile nii köömneid, küüslauku kui tagasihoidlikus koguses ka vürtsköömneid ja/ või koriandriseemneid. Vürtsikus võib muidugi erinevate brändide puhul varieeruda. Minu köögis on see küll üks nendest maitseainetest, mis kunagi otsa ei tohi saada (nagu ka suitsutatud paprikapulber). Kasutada saab seda toredat pastat peale kana ka näiteks liha, ahjulõhe, köögiviljade (lillkapsas, baklažaan vms), kuskussi, hummuse vms maitsestamiseks. Väga mõnus ka lihtsalt niisamuti sinepi aseainena väikese särtsu lisamiseks kas grillvorstile, õhukese kihina saiale muu katte alla või täpselt sinna kus see parasjagu kõige õigem tundub. Suitsutatud paprikapulber kuulub küll pigem hispaaniapärase menüü juurde, kuid minu meelest täiendab see siinset maitsekomplekti päris kenasti. Suurepärane kana ja sealiha maitsestaja ka muul ajal ning annab mõnusat suitsust lisa näiteks köögiviljaroogadele (baklažaan!).

Head isu ja kena kevadet! Pöidlad peos, et see nädalalõpu soojaennustus ikka paika peaks, sest meie kavatseme igatahes grilli läikima lüüa!

Harissakana

Britt See kergelt krehvtine ahjukana on üks mu kauaaegsetest lemmikutest, mille juurde teen kevadel-suvel vaid kerge rohelise salati ja valmis ongi. Ja kuigi päris viie minutiga siin hakkama ei saa, on… Prindi retsept

Kogus: 4-6

KOOSTISOSAD

• u 1,8 kg kaaluv kana
• 1-2 sl harissat
• 1 tl suitsutatud paprikapulbrit
• 1 tl kuivatatud tüümiani
• 1 sl meresoola
• 2 sl oliiviõli
• 0,5 sidrunit

JUHISED

Võta kana tunnike enne ahju pistmist toatemperatuurile ja kuivata majapidamispaberiga. Sega kohe kokku sool, õli, harissa, tüümian ja paprikapulber ning hõõru kana saadud pastaga korralikult nii seest kui väljast kokku. Suska kana sisemusse poolik sidrun ja kinnita soovi korral koivad. Mina teen harilikult lõiked kana koibade juures paikneva õhukese naha sisse ja pistan koivaotsad nendest lihtsalt  risti läbi. Kui tunnike on möödunud ja kana pole katsudes enam külm, kuumuta ahi 200-kraadini, pane kana kergelt oliiviõliga määritud küpsetusnõusse ja aseta ahju alumisele restile küpsema. Paar-kolm korda küpsemise ajal nirista kana üle pannipõhja kogunenud vedelikuga. Küpseta u 1 h ning seejärel kontrolli kana küpsust – suska terava noaga sügavale kana kintsuosasse ja kui eritub selge vedelik, võid tõsta kana ahjust välja. Kui vedelik on punakas, kontrolli 15 minuti pärast uuesti. Lase ahjukanal enne lahti lõikamist kanal 10-15 minutit puhata, nii jääb sisu mahlasem. Serveeri koos värske salatiga ja/või ahjuköögiviljadega.  Kastmeks kasuta vürtsikat pannivedelikku või siis sega samal otstarbel kokku veidi Kreeka jogurtit, sidrunimahla ja harissat ning maitsesta segu kergelt soolaga. 

Kõlab õige peenelt, aga tegu on siiski üpris lihtsakoelise itaaliapärase pannisaiaga, mida võib valmistada ka pelgalt oliiviõli ja soolahelveste või muu meelepärase kattega. Iseloomuga fenkol ja kevadroheline sibul sobivad siia aga minu meelest imehästi ja mis seal salata, tegu on päris toreda kaaslasega ühtviisi nii pidulikuma pereeine kui antipasti ja klaasikese veini juurde.

Tõenäoliselt Liguuriast alguse saanud lapikleib pole oma populaarsust aastasadade jooksul kuhugi kaotanud. Kui guugeldada näiteks kas või sõnapaari „focaccia art“, leiab praegu näiteks internetiavarustest täiesti uskumatuid ahjust tulnud pildikesi, kus aukohal just see sama saialine. Focaccia võib aga olla päris lihtsakene ja sellest hoolimata väga maitsev. Jelena Kosljukovitš kirjutab oma raamatus “Gusto”, et see leivapala oli juba ammustel aegadel Liguuria kalurite igapäevane proviant, mis sai täiendust nii kala, kui kuulsa Genova pesto näol. Ka focacciat ennast kutsutakse mõnel pool pizza genoveseks, eriti sellist versiooni, kus kattematerjali veidi rohkem lisatud. Leiva valmistamisel oliiviõli ega soolaga ei koonerdatud, sest nendest koostisainetest Liguurias puudust polnud. Küll aga ei pandud focaccia sisse ega peale kunagi muna ning jahuga samuti üle piiri ei mindud. Kuuldavasti on juba ammusest ajast olemas ka reeglid focaccia valmistamiseks, kus on kirjas, et kindlasti ei tohi see lapikleib valmida kaheksast tunnist kiiremini. Eks loogika oli suuresti selles, et õhtul kerkima pandud tainas kohe varahommikul värskeks ahjusoojaks saiaks muuta ja kalamehele toidumoonaks kaasa pista. Õnneks keegi tänapäeval koju kontrollima ei tule, kui kaua sul täpselt see focaccia valmistamine aega võtab ja saab ka kiiremini, kuid mulle meeldib tegelikult öö läbi külmikus kerkinud tainast valmistatud variant samuti rohkem (vt. näpunäidet retsepti allosas). Samuti peaks ürikute järgi sai saama pealt krõbe ja seest pehme ning kui valmistada selline sai, kus näpulohud aukohal, siis need peaksid jääma heledamad.

Olen focacciat valmistanud mitut moodi, aga nii meeldib mulle kõige rohkem. Leivasiirupi asemel võid kasutada ka suhkrut ja hariliku nisujahuga saad samuti täitsa mõistliku saia, kuid suurema valgusisaldusega nisujahust sai jääb veidi rustikaalsem ja leivasiirup aitab sellele iseloomujoonele omalt poolt samuti veidi kaasa. Ka katte osas võid olla loominguline. Hästi sobivad siia nii näpulohkudesse pistetud rosmariinitutid, oliivid või jäägi vaid soolakristallide ja oliiviõli juurde, kuid kui sul pole fenkoliga siiani õnnestunud suuremat sorti sinasõprust luua, siis see siin võib olla ühe toreda suhte algus.

Focaccia rohelise sibula ja karamelliseeritud fenkoliga

Britt Kõlab õige peenelt, aga tegu on siiski üpris lihtsakoelise itaaliapärase pannisaiaga, mida võib valmistada ka pelgalt oliiviõli ja soolahelveste või muu meelepärase kattega. Iseloomuga fenkol ja kevadroheline sibul sobivad siia… Prindi retsept

KOOSTISOSAD

• 4 g kuivpärmi
• 1 sl leivasiirupit (Dansukker)
• 2 tl meresoola
• 200 g saia küpsetamiseks sobivat kõrgema valgusisaldusega nisujahu (või tavalist kõrgema sordi nisujahu)
• 1,5 dl vett
• 2 sl oliiviõli
• Karamelliseeritud fenkol:
• ¼ keskmise suurusega fenkolit või pool väiksemat
• 0, 5tl kuivatatud tüümiani
• 1 tl valge veini äädikat
• 1 sl suhkrut
• meresoola
• oliiviõli
• Lisaks: 3 rohelise sibula vart, 1-2 sl oliiviõli, soolahelbeid

JUHISED

Sega köögikombaini tainaotsikuga madalal kiirusel pärm, siirup jahu ja vesi u 2 minuti jooksul ühtlaseks (või sega komponendid lihtsalt kausis). Lisa 1 sl oliiviõli ja sool ning sega/sõtku veel 5 minutit või kuni saad elastse ja ühtlase tainapalli. Tee käed oliiviõliga kokku, määri kauss ja tainas, kata kauss köögikilega ja jäta 1 tunniks kerkima*.

Määri u 26 cm diameetriga metallist vorm või ahjukindla käepidemega pann õliga. Vala tainas vormi ja aja ühtlaselt laiali. Kata pann toidukilega ja jäta veel tunniks kerkima.

Samal ajal viiluta fenkol õhukeselt ja kuumuta segades u 1 tl õliga. Lisa veidi soola ja kuumuta paari minuti jooksul, kuni fenkol pehmeneb, aga ei pruunistu. Lisa suhkur ja tüümian ning lase kergel jumel tekkida (jäta aga veidi kahvatumaks, kui sooviksid, sest ahjus saab fenkol veel kuuma). Sega sekka äädikas ja võta pann tulelt. Lase segul jahtuda.

Vajuta pannil kerkinud tainasse näppude abil u 30 sügavat lohku, määri tainas õliga, nii et osa sellest lohkudesse koguneb. Suska tainasse parajaks lõigatud ja kergelt oliiviõliga määritud sibulavarred ja puista üle jahtunud fenkoliga. Jälgi, et taina pind saaks kaetud enam-vähem ühtlaste vahedega, ära kata saia pinda täielikult ega liigselt üle kuhja. Suru kate kergelt tainasse ja puista üle soolahelvestega.

Kuumuta ahi 250-kraadini, pista pann ahju ja alanda kuumus kohe 220-kraadini. Küpseta 15-20 minutit või kuni focaccia on kena ja kuldpruun. Tõsta see pannilt jahutusrestile ja naudi kohe, kui liigne kuum on lahtunud. Kõige parem samal päeval ja muidugi värskelt ahjust võetuna.

 

*) – focaccia küpsetamise võid jätta ka järgmiseks päevaks – pane valmis segatud ja kilega kaetud tainas külmkappi 12-24 tunniks. Peale seda tõsta tainapall sammoodi pannile, aga pikenda kerkimisaega umbkaudu kahele tunnile, et tainas jõuaks korralikult soojeneda ja kerkimistempo üles võtta.

 

*Retsept valmis koostöös D-kokaraamatu ja Dansukkeriga

Koostööpostitus Food Studioga

Natuke küll selline “viska kõik asjad potti” retsept, mille abil saab edukalt kasutada ka muid köögivilju ja samuti eelmise päeva ahjukana jääke. Meil läheb see peale ka nendele pereliikmetele, kes köögivilju üleliia ei armasta ning kui hästi järele mõelda, siis võib isegi sobida taastusravina köögivilja-piimasupi lapsepõlvetrauma all kannatajatele.

Triki teevad siin ära väikese vürtsiga Food Studio Aasia puljong, kookospiim ja maapähklivõi. See vürtsikus puljongi sees sobib nende magusapoolsete komponentidega minu meelest väga hästi ja loob toreda põhja muidu päris argisele supile, mis pole aga ei igav ega ka liialt krehvtine. Pealegi valmib see kiiresti. Kookospiimaga olen pigem mõõdukas, et see liialt supi maitse üle võimust ei võtaks, aga kui sulle see pigem meeldib, siis lisa rohkem.

Supi muu sisu osas võid aga vabalt külmkappi või sügavkülmikusse piiluda. Ühtviisi hästi sobivad siia nii lillkapsas, porgand, külmutatud herned või külmutatud köögiviljade segu ja mõned hakitud kirsstomatid valmis supi sees annavad laimi asemel samuti kerget hapukust. Kui oled tšillisõber, siis lisa vürtsi, sest muidu võib seda sinu jaoks väheks jääda. Ning kui kuivainekapis on juhuslikult poolik pakk riisinuudleid, siis need saab samuti siin ära kasutada. See puljong pole taimne, nii et taimetoitu siit ei saa, kuid liha lisamine pole sugugi kohustuslik. Ühesõnaga, võimalusi on mitmeid, aga see supp siin teksti all töötab minu arvates ka väga hästi.

Kana-köögiviljasupp maapähklivõi ja kookospiimaga

Britt Koostööpostitus Food Studioga Natuke küll selline “viska kõik asjad potti” retsept, mille abil saab edukalt kasutada ka muid köögivilju ja samuti eelmise päeva ahjukana jääke. Meil läheb see peale ka… Prindi retsept

Kogus: 4

KOOSTISOSAD

• 750 ml Food Studio Aasia puljongit
• 200 g kana kintsuliha või eelmise päeva ahjukana
• 200 g bataati
• 100 g brokolit
• 1 väiksem suvikõrvits
• 1 punane paprika
• suur peotäis spinatit
• 2 sl kreemjat maapähklivõid
• 1 dl kookospiiima
• Soovi korral lisa serveerimisel veidi laimimahla, röstitud maapähkleid ja/või koriandrilehti

JUHISED

Kui kasutad toorest kana, siis lõika see suupärasteks tükkideks, maitsesta kergelt soolaga ja kuumuta väheses õlis paari-kolme minuti jooksul, kuni see ei ole enam roosakas. Valmista ette ka ülejäänud koostisained – tükelda paprika, koori ja tükelda bataat, murra brokoli õisikuteks ning lõika suvikõrvits kas spiraallõikuri või julienne’i lõikuri abil peenteks ribadeks. Kui sa suvikõrvitsanuudleid ei soovi, võid suvikõrvitsa aga ka lihtsalt väiksemateks kuubikuteks lõigata. Lase puljong keema ning lisa bataadikuubikud, praetud värske kanaliha ja paprika. Keeda u 7 minutit, siis vala sekka brokoliõisikud ja keeda veel 3 minutit. Kui kasutad suvikõrvitsakuubikuid, siis lisa ka need ning eelmise päeva ahjukana jäägid võid samuti nüüd potti pista. Nuudlitega oota veel veidi. Selleks, et maapähklivõi paremini seguneks, tõsta see väiksemasse kaussi ning lisa väike kogus kuuma puljongit. Sega läbi ja vala supi hulka. Lisa kookospiim ja kohe kui supp uuesti keema tõusta tahab, võta see tulelt. Lisa spinatilehed ja sega jälle. Jaga kaussidesse suvikõrvitsanuudlid ja tõsta neile kuum supp. Peale puista soovi korral kuival pannil kergelt röstitud ja hakitud maapähkleid, koriandrilehti ja lisa igasse kaussi ka julge sorts laimimahla.

Koostööpostitus D-kokaraamatuga

Emad on kindlasti üks praktilisemaid inimgruppe maamuna peal ja seepärast usun, et kook, milles saab ära kasutada sügavkülmikumarju ja eelmise päeva punaveinitilga, sobib emadepäevalauale vägagi hästi. Natuke kevadist fooni lisab rabarber ja pidulikkust saab absoluutselt alati rõhutada mõne jäätisepalliga. Niisiis tagurpidi rabarberikook maasikate ja veiniga.

Ma tegelikult proovisin seda kooki teha ka lehttainaga, kuid nii maitseb see ausõna paremini. Maasikad ja rabarber on küll tore kooslus, kuid kisub krõbeda tainapõhja jaoks liialt vesiseks. Kui aga jahtumisel imbub vedelikku mandlise põhja sisse, siis teeb see ainult head. Ja koogi ümberpööramine ei ole keeruline – lihtsalt aseta taldrik või vaagen algul vormile ja seejärel tee kiire pööre. See kate pole teab mis korrapärane ja kui mõni rabarber või maasikas ka alusele pudeneb, saab koogi välimust kiirelt korrigeerida.

Ilusat saabuvat emadepäeva! Ja jagugu meil kõigil seda hädavajalikku võimet leida ilu ja head ikka igas päevas. Olen aru saanud, et  ainult siis, kui oma tassi täis hoida, saab ka kõige närvekrussitavamaid pättusi naljakaks pidada ning mõne jonnijaurami taga peituvat muret märgata. Iga kord see ei õnnestu, aga vahel tuleb välja küll!

Tagurpidi rabarberi-maasikakook väikese veiniga

Britt Koostööpostitus D-kokaraamatuga Emad on kindlasti üks praktilisemaid inimgruppe maamuna peal ja seepärast usun, et kook, milles saab ära kasutada sügavkülmikumarju ja eelmise päeva punaveinitilga, sobib emadepäevalauale vägagi hästi. Natuke kevadist… Prindi retsept

Kogus: 8

KOOSTISOSAD

• Põhi:
• 150 g toasooja võid
• 150 g suhkrut
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• 2 muna
• 100 g Kreeka jogurtit
• 75 g mandlijahu
• 75 g nisujahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• Kate:
• 0,5 dl punast veini
• 1 dl suhkrut
• 50 g võid
• 400 g rabarberit
• 200 g (külmutatud) maasikaid
• 1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
• 1 sl maisitärklist

JUHISED

Koogipõhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa ükshaaval munad ja jogurt. Sega kokku mandlijahu, jahu ja küpsetuspulber ning sega tainasse. Katte valmistamiseks kuumuta pannil veini ja suhkrut vaiksema kuumuse juures, kuni suhkur on sulanud. Tõsta kuumust ja lase segul muliseda u 5 minutit, kuni segu hakkab juurde võtma soojemaid toone ja lõhnab karamellelt. Lisa või ja sega ühtlaseks. Viiluta rabarber paarisentimeetristeks juppideks, lisa maasikad (kui kasutad värskeid maasikaid, siis poolita need ning külmutatud maasikate puhul lõika samuti suuremad marjad pooleks). Sega rabarbrid-maasikad vanillisuhkru ja tärklisega läbi. Vala veinikaramell võiga määritud u 24 cm läbimõõduga küpsetusvormi põhjale (parem on siin kasutada kinnise põhjaga vormi, et vedel sisu küpsemise ajal plehku ei paneks. Lisa rabarberi-maasikasegu, tõsta peale tainas ja aja ühtlaselt laiali. Kui kasutad kuumuskindla käepidemega panni, võid marjad ja taina kohe ka sinna lisada. Küpseta 180-kraadises ahjus u 30 minutit, kuni kook on kena ja kuldpruun. Lase 15 minutit jahtuda, seejärel kummuta serveerimisalusele ja lase enne serveerimist täielikult jahtuda. Kui kummutamise käigus veidi katet paigast nihkub või koogilt kukub, siis tõsta see lihtsalt koogile tagasi. Serveeri soovi korral koos vanillijäätisega.

Kui umbrohtu küllaga käes, siis tasub see hea kraam toidu sees ära kasutada. Ja kui salati, pesto või pirukaga jännata pole soovi, siis surista valmis üks roheline smuuti.

See kannutäis on valminud veidi sellerimahla ainetel, aga sisaldab ka muud head-paremat ja kasulikku, on maitselt põnevam ja kiudained jäävad samuti klaasi. Ühtviisi hästi sobivad siia nii võilille-, naadi- kui noored nõgeselehed, aga mulle meeldib, kui kõik kolm kannus kokku saavad. Umbrohuvaesel ajal sobivad aga segadikku täiendama nii spinat kui lehtkapsas.

Magusust pole siin muidugi mitte üks teps, aga see pole samas ka selline smuuti.

Roheline smuuti selleri ja umbrohuga

Britt Kui umbrohtu küllaga käes, siis tasub see hea kraam toidu sees ära kasutada. Ja kui salati, pesto või pirukaga jännata pole soovi, siis surista valmis üks roheline smuuti. See kannutäis… Prindi retsept

Kogus: 2

KOOSTISOSAD

• 2 sellerivart
• 1 väike kurk
• 1 laimi mahl
• 0,5 avokaadot
• 2 cm jämedune ingverijupp
• suur peotäis naati ja/või võilillelehti ja soovi korral ka noori nõgeselehti ( spinatilehed või lehtkapsas sobivad samuti)
• väike peotäis mündilehti
• jääd
• ca 3 dl vett

JUHISED

Haki kergelt sellerivarred ja kurk. Koori ingver. Vala kõik koostisained blenderisse ja lisa vesi. Vajuta nuppu. Kui smuuti võiks olla veidi vedelam, lisa veel natuke vett ja vajuta veelkord. Valmis!

Postitus valmis koostöös Sencoriga

Värske, ise tehtud pasta on midagi hoopis muud, kui poepakist keedupotti poetatud kraam – seda juttu on vist küll kõik kuulnud ja tõenäoliselt üht või kahte õlga kehitanud, sest kui erinev saab üks makaron teisest ikka olla. Mina isiklikult pole suurem asi pastasõber kunagi olnud, sest alati on teised road mulle lihtsalt rohkem meeldinud ning raske tunne kõhus peale pasta söömist ja lisakilode hirm siin samuti kasuks pole tulnud. Kuni nii aastake tagasi sain endale pastamasina, sellise klassikalise, laua külge kinnitatava ja kondimootoril ehk käejõul töötava.

„Kõik, mida te näete, võlgnen ma spagettidele!“ ütleb Sophia Loren. Täiskasvanud, täie mõistusega inimene saab muidugi aru, et tema kilod ei pruugi kukkuda just nendesse strateegilistesse piirkondadesse nagu Lorenil, kuid selleks, et nii suur armastus pasta vastu üldse tekiks, peab tegu olema küll värske kraamiga. Pastal ja pastal on nimelt ikka vahe sees küll ja viimase aasta jooksul olen keskmiselt kord kuus pastateo ikka ette võtnud. Ma ütleks, et värske pasta valmistamine ise on juba väikestviisi teraapiavorm – ausõna, peale paari valmistamist liuglevad õhukesed pastalindid masinast juba justkui iseenesest ning ka peale värske pasta söömist ei teki vähemasti minul küll sellist raskustunnet nagu ainult durum- ehk kõvanisujahust koosnevast poepastast.

Pastaretsepte on internetis küllaga – kes lisab jahule ja munale soola, kes õli, kes veel munakollaseid. Olen mitmeid proovinud, aga kõige lihtsam muna ja jahu kombo meeldib kõige rohkem, sest nii on pastat lihtne vormida ja valmis toidu tekstuur jääb samuti heas mõttes õrnem. Kasutan suuri mune, võimalusel eelistan mahedaid või kodukana omi. Ja jahuks 00-tüüpi eriti peene jahvatusega jahu. On olemas ka jahu, mille pakile on kohe märgitud „pasta fresca“, ehk värske pasta jahu. Tihti soovitatakse ka täiesti harilikku nisujahu parema puudumisel kasutada, aga nii head tulemust sellega minu arvates siiski ei saa. Kodukanade või ebamäärase suurusega munade puhul võib olla raske jahukogust määrata. Hea nipp on siis munad ära kaaluda, korrutada grammide arv 1,5-ga ja selles koguses jahu kasutada. Vajadusel lisa supilusikatäis või paar jahu, aga heaks baasiks on see valem küll.

Lisan siia ka mõned fotod tegevuskäigust, loodetavasti on need pigem abiks, mitte ei aja asja keerulisemaks kui see tegelikult on. Kasutasin pasta valmistamiseks seekord oma tavapärase pastamasina asemel hoopis Sencori lauamikserit ja pastaotsikuid, ehk siis sama asja motoriseeritud varianti. Et lauamikseri abil sedasorti pastat valmistada, läheb tarvis kahte otsikut – nii lasanjeplaatide rullimiseks vajalikku, reguleeritava avaga otsikut, kui ka tagliatelle lõikamiseks sobilikku otsikut. Pastat saab vajadusel muidugi ka käsitsi lõigata, aga käsitsi rullimine jäägu minu poolest küll tõsisematele fanaatikutele.

TEGEVUSKÄIK

Nüüd asu tainast õhemaks rullima, selleks vähenda aste astmelt rullimisvahet, iga vahemiku juures tainast paar-kolm korda läbi masina lastes. Nüüd peaks tainas olema juba parajalt elastne ning jahu ära enam lisa. Lõpeta rullimine eelviimase astme juures, nii saad tagliatelle jaoks paraja tainapaksuse. Korda ka ülejäänud tükkidega. Lõpuks lõika tainaribad u 30 cm pikkusteks tükkideks ja lao üksteise kõrvale käterätikule. Jälgi, et need omavahel kokku ei puutuks! Jäta ca pooleks tunniks tahenema, nii saad paremini pastat lõigata ning ribad ei kleepu nii kergesti üksteise külge.

• Lõika tainalindid tagliatelle-lõikuri abil ribadeks ja keeruta kergelt jahus (on kokkasid, kes soovitavad selleks hoopis riisijahu, mis keetmisel parema tulemuse peaks jätma. Mina pole seda nippi veel proovinud ja ei oska ei ega jaa öelda, kuid järgmisel korral, kui riisijahu kapis olemas, proovin järele). Nüüd võid keetmise asemel värske pasta ka hoopis karbiga sügavkülma pista. Et elu lihtsamaks teha, ongi mõistlik teha korraga topeltkogus, siis on järgmise pastatoiduga lihtsam. Külmutatud pastat ära üles sulata vaid viska otse keevasse vette.

Edasi pole muud, kui pott vee ja soolaga keema ja pasta siuhti sisse. Vett peaks potis olema külluslikult, seepärast kasuta võimalikult suurt potti ning kuna tainas soola ei sisalda, siis vesi peaks itaallaste endi sõnul olema soolane nagu merevesi. Värske pasta keeb kiiremini ja kuna üldiselt kuumutatakse pastat veel veidi ka koos kastmega, siis peaks 4-5 minutist piisama. Mina kasutasin siin kastmena ühte korralikku segasumma suvila mõõtu kooslust hernepesto, suvikõrvitsate, redise ja kitsejuustuga, aga piisab ka ainult lemmikpestost ja parmesanist või muust meelepärasest kastmest. Head isu!

Värske pasta hernepesto aiakraami ja kitsejuustuga

Britt Postitus valmis koostöös Sencoriga Värske, ise tehtud pasta on midagi hoopis muud, kui poepakist keedupotti poetatud kraam – seda juttu on vist küll kõik kuulnud ja tõenäoliselt üht või kahte… Prindi retsept

Kogus: 2-4

KOOSTISOSAD

• Pastatainas:
• 2 muna
• 200 g 00-tüüpi jahu + veidi lisaks
• Hernepesto:
• 100 g puhastatud herneid (sobivad ka külmutatud)
• 0,5 küüslauguküünt
• 4 sl riivitud parmesani
• suur peotäis tilli ja basiilikulehti
• 0,5 sidruni mahl
• u 0,75 dl esimese külmpressi oliiviõli
• Lisaks:
• 1 suvikõrvits
• 10 redist
• peotäis herneid ja mõned väikesed hernekaunad
• 100 g pehmet värsket kitsepiimajuustu
• 2-3 sl oliiviõli
• poole sidruni mahl
• 0,5 küüslauguküünt

JUHISED

Pasta valmistamiseks sega lauamikseri tainakonksu abil jahu ja toasoojad munad paari minuti jooksul aeglasema tempo juures ühtlaseks.

Seejärel sõtku tainast u 5-7 minuti jooksul kergelt jahusel pinnal käsitsi või jätka segamist mikseris veel 3-5 minuti jooksul kiirema tempo juures, kuni saad ühtlase ja siidise taina.

Vormi tainas palliks ja mässi kilesse ning lase u 30 minutit taheneda, kuid võid taina ka külmikusse pista ja alles järgmisel päeval pastat tegema asuda.

Eemalda kile ja lõika tainas neljaks. Võta üks osa tainast (ülejäänud kata rätikuga) mudi näppude vahel veidi lapikuks ja patsuta kergelt jahuga kokku. Sea lauamikseri pastaotsiku kõige laiemale režiimile ning rulli tainas paar korda läbi. Kui tainas tundub nätskevõitu, patsuta tainast selles faasis aeg-ajalt jahuga. Voldi tainas kolmeks ja sööda avatud küljega veel paar korda läbi masina. Korda veel paar-kolm korda vahepeal vajadusel jahu lisades.

Nüüd asu tainast õhemaks rullima, selleks vähenda aste astmelt rullimisvahet, iga vahemiku juures tainast paar-kolm korda läbi masina lastes. Lõpeta rullimine eelviimase astme juures, nii saad tagliatelle jaoks paraja tainapaksuse. Koda ka ülejäänud tükkidega. Lõika tainaribad u 30 cm pikkusteks tükkideks ja lao üksteise kõrvale käterätikule. Jäta ca pooleks tunniks tahenema, nii saad paremini pastat lõigata ning ribad ei kleepu nii kergesti üksteise külge.

Lõika tainalindid tagliatelle-lõikuri abil ribadeks ja keeruta kergelt jahus. Nüüd võid keetmise asemel värske pasta ka hoopis karbiga sügavkülma pista.

Lase suur pott veega keema ja maitsesta julgelt meresoolaga. Viska tainapusad vette, sega kohe algul hoolega, et tainaribasid üksteisest eraldada ja keeda 4-5 minutit. Kurna ja kasuta kohe meelepärase kastmega.

 

Hernepesto valmistamiseks vala hernestele keev vesi ja lase paar minutit seista, kurna ja loputa külma veega. Kui kasutad külmutatud herneid, toimi täpselt samamoodi. Surista kõik pasta komponendid blenderis või saumikseri abil tükiliseks pastaks ja lisa järk-järgult õli. Maitsesta musta pipra ja vähese soolaga.

Viiluta suvikõrvitsad ja redised ning poolik küüslauguküüs, lisa herned. Sega segu läbi soola ja sidrunimahlaga ja lase mõned minutid maitsestuda. Kui pastat keetma asud, pane köögiviljad sügavamasse panni, lisa veidi õli ja kuumuta mõne minuti jooksul. Lisa veidi pastavett ja kurnatud pasta ja kuumuta veidi segades. Tõsta tulelt, lisa mõned supilusikatäied pestot ja sega läbi. Kui pasta tundub kuiv, lisa veel veidi pastakeeduvett. Jaga taldrikutele ja pudista peale värsket kitsejuustu ning mõned basiilikulehed ja lisa soovi korral tilliõisikuid, kressiõisi või muud söödavat ilu.

“ Kas teil muidu koha ka liigub?”

“Eelmisel nädalal oli küll, aga kalur ütles, et vot sel nädalal merele ei lähe. “

“Miks siis ometi?”

“Noh, naise sünnipäev. Siis ei saa ju minna. Oleks veel, et enda oma, aga naise…”

Mulle kohe väga meeldib, kui inimestel on töö ja puhkeaeg ning prioriteedid nii hästi paigas. Haugi igatahes oli (ilmselt toob seda kala mõni teine kalur siis) ja et suvikõrvitsa aeg käes, on igati loogiliseks sammuks valmistada korralik kuhi haugi-suvikõrvitsa kotlette. Neid teen ma küll absoluutselt igal aastal – vahel väiksemaid suupistekotlette ja vahel suuremaid retrokaid. Ja muidugi sellepärast, et tegu on igati mõnusa suvise roaga, mille kõrvale sobib ühtviisi hästi nii lihtne kurgisalat, kartuli-kukeseenekastme kombo või hoopis midagi muud.

Haugi-suvikõrvitsa kotletid

Britt “ Kas teil muidu koha ka liigub?” “Eelmisel nädalal oli küll, aga kalur ütles, et vot sel nädalal merele ei lähe. “ “Miks siis ometi?” “Noh, naise sünnipäev. Siis ei… Prindi retsept

Kogus: 14 tk

KOOSTISOSAD

• 700 g haugifileed
• 350 g suvikõrvitsat
• 1 porru
• 1 muna
• 4 sl hapukoort 20%
• 2 sl hakitud värsket tilli
• 1 sl hakitud peterselli
• 2 tl meresoola
• musta pipart
• võid ja õli praadimiseks
• jahu paneerimiseks

JUHISED

• Riivi suvikõrvits  peenema riiviga, sega 1 tl soolaga ja jäta maitsestuma, kuni ülejäänud tegevuste kallal toimetad.
• Poolita ja pese porru ning haki peeneks. kuumuta pannil veidi rasvainet, lisa porru ja sega keskmise kuumuse juures minuti jagu või kuni see on pehmenenud (aga mitte pruunistunud).
• Tükelda filee. Haugiluud on peenikesed ja köögikombaini lõiketera või hakkligamasin saab neist päris hästi jagu, kuid parem on neid niipalju kui vähegi võimalik siiski eemaldada. Olen aru saanud, et kõige lihtsam on nende sitkete tegelaste ümbert kalaliha lihtsalt ära lõigata, mitte proovida neid pintsettidega välja sikutada, nagu paljude kalade puhul mõistlik on. Õnneks paiknevad luud kõik kenasti sirges reas ja paarist noaliigutusest peaks piisama. Kui mõni luu ikka kotletitainasse pääseb, siis see peale korralikku peenestustööd kindlasti aga häirima ei jää.
• Tee kalatükkidest hakkmass köögikombaini lõiketera kasutades või hakklihamasinaga.
• Suru suvikõrvitsast liigne vesi välja – kõige parem on seda käte abil ja parajate peotäite haaval.
• Sega kõik kokku – nii porru, kalamass, suvikõrvits, muna, hapukoor kui järele jäänud soolakogus pluss pipar ja ürdid.
• Tee maitsetest – võta väike kogus kotletitainast ja küpseta pannil valmis. Proovi, kas kõike on parasjagu ja vajadusel lisa soola, pipart, tilli, vms.
• Jaga kotletisegu enam-vähem ühesuurusteks pallideks (mina kasutan selleks näiteks suuremat jäätisekulpi), vormi kotlettideks, paneeri kergelt jahus ja prae keskmise kuuma juures mõlemalt poolt kuldpruuniks.
• Seda viimast sammu ei pea ilmtingimata tegema, aga kuna ma ei taha üle muretseda, kas kõik kotletid ikka pannil korralikult läbi küpsesid, siis pistan kõik korraks veel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ritta ja küpsetan 180-kraadi juures veel 5 minutit.
• Valmis!

 

Kana-klimbisupp on vist üks kodusemaid toite üldse. Just selline, mida on mõnus diivanile kerra tõmbunult kausist lusikaga lürpida ja Netflixist näiteks Kastanimeest vaadata, et julgem ja turvalisem tunne oleks. Laua taga istudes maitseb mõistagi samuti hea.

Supp ise on lihtne ja ilma viguriteta, aga klimpide sisse pistan alati vähem või rohkem riivitud parmesani, mis annab neile veidi rohkem maitsesügavust ja hakitud peterselli, mis samuti maitsele ega välimusele paha tee.

Kanapuljongiga on mul üsna koduselt praktilised suhted ja selle keedan valmis tavaliselt siis, kui eelmisel päeval on ahjukana söödud. Muidugi saab ägeda puljongi selleks spetsiaalselt soetatud kanatükke kergelt pruunistades ja keetes, kuid ise eelistan võtta viimast jääkidest, sest ka sealt saab argieineks täiesti piisavas koguses maitset kätte. Potti läheb kanakere ja selle jäänud lihariismed. Harilikult jääb nii paarisaja grammi jagu täiesti korralikku ja kasutatavat kanaliha ka peale söömaaega järele – selle hakin ja tõstan kõrvale, et pärast supi sisse poetada. Kui on rohkem üle jäänud, siis läheb potti ka see, sest nii saab puljong veelgi maitset juurde. Kanarümbale lähevad kaaslasteks lohakalt hakitud koorimata sibul, porgand, sellerivars ja lisaks paar küüslauguküünt. Peale läheb niipalju vett, et kogu kupatus oleks kaetud. Lasen keema tõusta ja siis edasi vaikselt vähese kuumuse juures mulksuda, kuni puljongimaitse juures. Umbes paari tunniga saab hakkama, aga kui kiiret pole, võib pott ka kasvõi kaks või kolm korda nii kaua tulel olla. Kui vett väheks kipub jääma, siis lisa seda veidi. Nii pool tundi enne keetmise lõpetamist soovi korral loorber ja sool, pipar sisse, aga maitsestada võib ka juba järgmist toitu tehes, eriti kui veel täpselt ei tea, millisest maailmanurgast see pärit võiks olla. Korralik kurnamine läbi tiheda sõela veel jäänud ja valmis ongi. Õnneks saab aga korralikku kanapuljongit tänapäeval ka poest, kuid siis võiks valida ikka selle õige, mitte kuubikuriiuli kraami.

Niisiis, supile! Praeguste sombuste ilmadega on kas see või ükskõik milline muu soojendav supp sama hea kui veel üks kampsun.

Kanasupp ürdi-parmesaniklimpidega

Britt Kana-klimbisupp on vist üks kodusemaid toite üldse. Just selline, mida on mõnus diivanile kerra tõmbunult kausist lusikaga lürpida ja Netflixist näiteks Kastanimeest vaadata, et julgem ja turvalisem tunne oleks. Laua… Prindi retsept

Kogus: 4-6

KOOSTISOSAD

• 1,5 l kanapuljongit
• 2-3 porgandit
• 3 kartulit
• 1 dl külmutatud herneid
• 200 g keedetud või küpsetatud kanaliha, nahata
• Hakitud rohelist sibulat, peterselli ja tilli
• soola, pipart
• Klimbid ürtide ja parmesaniga:
• 70 g / u 4 kuhjaga supilusikatäit jahu
• 3 sl riivitud parmesani
• 1 muna
• 20 g toasooja pehmet võid
• 0,5 -0,75 dl kanapuljongit
• 3 sl hakitud peterselli
• soola näpuotsaga

JUHISED

Klimpide valmistamiseks sega kõik koostisained kokku ja klopi, kuni tainas kausi külgedelt lahti hakkab kiskuma. Konsistents ei tohiks olla ei liiga paks ega liiga vedel vaid midagi nende kahe vahepealset. Lase tainal seista, kuni suppi valmistad – nii paisub pisut jahu ja maitsed saavad veidi sõbruneda. Supi valmistamiseks kuumuta puljong, lisa kooritud ja viilutatud porgandid ja keeda u 5 minutit, siis lisa kartul ja keeda veel sama kaua. Nüüd asu klimpe supi sisse lükkama. Selleks võta ühele teelusikale klimbitainas ja lükka see teise abil supi sisse. Võid soovi korral ühelt teelusikalt teisele lükates klimpe veidi korrapärasemaks vormida, aga arvesta, et kuumas vedelikus paisuvad need kindlasti veidi. Oota, kuni kõik klimbid on pinnale tõusnud, lisa hakitud kanaliha ja herned ning keeda veel 3-4 minutit. Lisa hakitud ürdid, tõsta pott tulelt ja kata kaanega ning lase umbes 5 minutit “tõmmata”. Vajadusel maitsesta soola-pipraga ja valmis ongi.